Loodususundiks nimetatakse harilikult põlisrahvaste usundeid, milles on keskne roll loodusnähtuste ja looduslike objektide (mägede, hiite, puude, kivide, veekogude jms) või nendega seotud üleloomulike olendite austamisel. Teatud mõttes võib loodususundeiks nimetada ka 20. sajandil tekkinud või taastatud looduskeskseid usundeid (mitmesugused uuspaganluse vormid, Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ning selles esineb ka esivanematekultust. Samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga. Muinaseestlaste usund oligi just eelkõige loodususund. See tähendab, et uskumuste, rituaalide ja kommete sisuks oli inimese ja looduse vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud, rohkem mõtte- ja eluviisiks. Maailmas leidus eri paigus, eri esemeis ja eri olendeis erineval määral maagilist väge, mida oskaja inimene võis käsutada nii millegi või kellegi kasuks kui kahjuks.
kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. Esivanematekultus Esivanematekultus (ka surnutekultus) on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et pärast surma jätkab inimese hing ka hauataguses maailmas oma elu. Esivanematekultust esineb paljude rahvaste usundites ja sellel on võib olla väga erinevaid rituaalseid väljendusi. Eriti olulise tähtsusega on surnud esivanemate austamine Hiinas (konfutsianism), Jaapanis (shinto), Aafrikas, Polüneesias jm. Surnud esivanemaid peetakse hõimu kaitsevaimudeks või vahendajateks inimeste maailma ja jumalate või teispoolsuse vahel; on usutud, et nad võivad mingil viisil taassündida oma järglastes
annaabi.ee 
