kasutades kõneaktiteooria seisukohti - pakkunud ka ratsionaalse võimaluse Õteaduses sellise dualismi ületamiseks. Normide mittelingvistiline kontseptsioon teeb vahet: a) normeerimisakti ja b) normi kui selle produkti ja c) normatiivse ütluse vahel. Kõneakti teoorias normeerimisaktile omane pidev "psühho- füüsiline" käitumine. Norm pole aga veel ütlus, vaid normeerimisakti produkt. Normatiivne ütlus, mis tuleneb kõnelejast, on esitusliku ütluse üks liikidest. Õakt on tekst, ent Õest arusaamine pole taandatav normide lingvistilisele käsitlusele. Keele abil on võimalik/tuleb norme tundma õppida mitte-lingvistiliselt. Kõneaktiteooria annabki selleks siin lähtekohti. Õe normatiivsust tuleb hinnata seoses inimkäitumisega; seoses sellega, mida inimene on kogenud. Sellega seoses keeleteooria kõrval (keeleakti teooria, keelefilosoofia) tõusetuvad Õe sotsioloogiliste, Õe psühholoogiliste ja
suuna: ulatuslike loogikareeglite käsutamisele allutatud normi- ja struktuuriteooria ülesehitamine. Selle baasiks on uusimad õiguse ja õigusteaduse põhiprobleemide keelefilosoofilised uuringud, mis toetuvad formaalse loogika ja keeleloogika käsutamisele õiguses ja jurisprudentsis. Kõrgeim tase, milles avab ennast tänapäeva moodne keelefilosoofia ja normiteooria, väljendub eriti normide ja käitumise seoste seletamises. Tegemist Õigusnormide esitusliku iseloomu ja nende kaudu esitatavate kõneaktidega. (Eriti palju on juriidilisele retoorikale tähelepanu pööratud Common Law riikides, kus õigusele vastav otsus on seotud induktiivse mõtlemisega. Olulisel kohal on nii retoorika kui kõnekunst, samas pole eriti käsitletud retoorika otseseid seoseid analüütilise jurisprudentsiga). Kõneaktiteooria seoste uurimine analüütilise jurisprudentsi kontekstis seotud J. L. Austini7 ja K. Opaleki nimedega
annaabi.ee 
