sajandi prantsuse dramaturgia"). · Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. · Tekstiehituse tasandil - lavastuste, filmide, muusikaliste etenduste tekstiline alus selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti- kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reiidramaturgia"). Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel ) · Kõne tegevuslik kõne abil sooritatakse kõneakte, tegevusi · Aegruum olevikuline · Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi ületav kujundus vm.) Enamasti (kuigi mitte alati) on nii näidendi kui ka romaani või jutustuse aluseks (draama ja eepika sarnasus) lugu.
Ruumisuhted on vahetult tajutavad Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna Heterogeenne põimuvad eri märgisüsteemid, Homogeenne üks verbaalne märgisüsteem kunstiliigid Suunatud vahetule, meelelisele tajule Nõuab, et lugeja konkretiseeriks kujutluses teosemaailma Kollektiivne loome ja vastuvõtt Individuaalne loome ja vastuvõtt Draamateksti põhitunnused: · Dialoogilisus dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi. · Tegevuslikkus dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi: nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse. Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus. · Olevikulisus draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi. Draama
annaabi.ee 
