Piiritletud on narratiivi algus ja lõpp, antud narratiivi esitajale kriteeriumid episoodide valikuks, antud edasi nende episoodide omavahelise seose ja viidatud nende tähendusele jutustaja jaoks. Narratiivi oluliseks tunnusjooneks peetakse ka kogetud sündmuste esitamise ajalist järgnevust. Narratiivides esitatakse sündmusi, mida rääkija on emotsionaalselt ja sotsiaalselt väärtustanud ja hinnanud, kuna need on sisenenud narraatori elulukku ja omandanud seal tähenduse. Narratiivide esitamisse on kaasatud kuulajaskond, kellele lugu esitatakse ning tavaliselt on narratiivis olemas vastuväited kuulajaskonna oletatava ebasoodsa reaktsiooni ja kriitika suhtes. Narratiiv luuakse ühe käsitluse kohaselt vastastikuse interaktsiooniprotsessi käigus koos kuulajaga. Narratiivuurimus erineb teistest uurimistraditsioonidest narratiivi määratlemise poolest, selle andmestik koosneb just narratiividest ning analüüsis luuake tüpoloogiaid või uurijapoolseid
raskeid aegu. Pärast teist maailmasõda shimpa konkureeris shingeki teatriga ja paljud shimpa näitlejad suundusid üle shingeki teatrisse. Shingeki oli rohkem süvenenud tõsisemale uurimusele lääne draamase kui zanrisse erinevalt shimpast. Kui shimpa oli kujunenud poliitliste vastasseisude tulemusena siis shingeki oli loodud kahe suurima Tokyo ülikooli poolt. Kohe algusest peale süveneti lääne draamakirjandusse ja selle esitamisse ning tõlkimisse, et seda kasutada Jaapani draamakirjanduses. 1906. aastal asutati kirjandusühing Waseda ülikoolis ja 1909. aastal Liberaalne teater Keio ülikoolis. Neid kahte sündmust peetakse shingeki alguseks. Need kaks liikumistesindasid erinevaid suundi aga ühist eesmärki, milleks oli Jaapani teatri moderniseerimine. Tsubouchi, kes moodustas kirjandusühingu olles seetõttu shingeki üks loojatest, üritas kirjandust uuendada üldisemalt keskendudes draamale
annaabi.ee 
