kaudu, seksuaalsusele loomuomase latentsuse printsiibi kaudu, tõlgendamismeetodi kaudu, ülestunnistuse avaldustest meditsiinilise nähtuse tegemise kaudu. Seksuaalsuse põhijooned vastavad seksi kohta tõde tootva diskursuse funktsionaalsetele nõuetele. Ülestunnistamise tehnika ja teadusliku diskursuse kokkupuutepunktis, kus tuli nende kahe ühendamiseks leida teatavaid laiaulatuslikke mehhanisme määratles seksuaalsus end kui loomuomast nähtust. Esitagem nüüd üldine tööhüpotees: 18. sajandil kujunema hakanud ühiskond (mida võib nimetada kas kodanlikuks, kapitalistlikuks või tööstuslikuks) ei reageerinud seksuaalsusele täieliku keeldumisega selle olemasolu tunnistada. Vastupidi, see võttis kasutusele terve keeruka aparaadi, mis pidi produtseerima seksi kohta tõeseid diskursusi. Too ühiskond mitte ainult ei rääkinud seksist väga palju ega sundinud
vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema (s.t nii orja kui orjapidaja) nõustumist, et orjus on ebaõiglane Ent peatugem korraks ning kaalugem, mis veel on vastastikkuse mõistes eeldatud, tõstatades ühe liberaalsest strateegiast tuleneva tüüpküsimuse: mis mõttes oleks orjapidajast ratsionaalne 1 https://www.eetika.ee/et/moraal/teoreetiline_eetika/teleoloogia nõustuda, et orjus on ebaõiglane? Esitagem seda niimoodi: mida ütleks orjapidaja Vana- Kreekas 350 aastat eKr Rawlsile, kes osutab, et orjus ei põhine printsiipidel, mida tema ja tema orjad võiksid vastastikku tunnustada, kui nad oleksid vabad ja võrdsed ning neil puuduks teineteise üle mõjuvõim? Võib arvata, et ta kostaks: "Ja mis siis?" Ning see oleks tõepoolest ratsionaalne vastus. Miks? Sest vastastikkuse nõue kõlaks ratsionaalselt kõigi
annaabi.ee 
