Päikese ja selle erinevate esinemiskujude austamine on põhjaks inimkonna vanimatele uskumustele ja rituaalidele. Kultuuri teine aspekt on märgiline ja seostub teadvuse arenguga. Kultuur on ühelt poolt olemise peegeldus teadvuses, aga ka inimese enesepeegeldus. Sel puhul on kombeks rääkida tsivilisatsioonidest kui ühes või teises aegruumis elanud või elava inimkollektiivi tehnoloogia ja (enese)peegelduse, lihtsamalt väljendudes teo ja vaimu teatavast ühtsest esinemusest. Kultuuri märgilises olemuses omakorda võib eristada kahte polaarset aspekti. Ühelt poolt väärib kultuurina olemist kõik see, mis leiab nime, tähistatuse. Inimkeele kui suhtlemisvahendi teke oli otsustavaks teguriks inimese eristumises looduskeskkonnast. Keel on mitte ainult loodusmärkide ülekandmiseks kultuurimärkide keskkonda (inimene lahutas end loodusest seeläbi, et näiteks välgust kõneldes ei pruukinud ta ise välku näha), vaid
kaadren vrd. nt. Laatre), või sna-lõpulisi (kuusnes ja kaasnes; kiisnas ja kaasnas Kuusna- nimeline küla ja vald on Järvamaal päris tõeliselt olemas). Teisal näivad nad kõige pigemini onomatopöa või deskriptiividena: kiiksam-kääksam; kiirdles, viirdles; kiigub, kaagub; kilkas, kalkas; kliiksen ja klaaksen. Vahel on neid püütud nihutada ka tavasõnadest koosnevaiks parafraasideks: kuu sees, maa sees; kuu sehen, muu sehen; kuusikun, kaasikun. Enamik kogu esinemusest aga hõljub kaaluta olekus nende kolme tõmbevälja vahel: kuusis, kaasis; koordis, kaardis; kuudris, kaadris; koosus, moosus jpt. 14 Libasõnade esinemus ei piirdu reduplikatiividega. Mõistatuses leivateoriistade kohta järgneb algusele Puust tehtud puka-paka (= leivamõhk), niinest tehtud nika-naka (= sõel)... sageli sõmerane komponent, mis tähendab ahju ja tähistatud sõnadega, mil pole eesti keeles tähendust: ühes
annaabi.ee 
