Ostsin pileti ja seadsin sammud kontserdimaja poole ise hinges juba valmistunud järjekordseks aja raiskamiseks. Selgus, et see kontsert oli üks vähestest viimasel ajal külastatud muusika etendustest, mille puhul tundsin, et piletirahale ei oleks leidunud mõnda paremat rakendust. Olles sündinud II Maailmasõja lõpul ning seega juba küllaltki soliidses vanuses suutis Cocker mind (ja loodan ka teisi kuulajaid) paeluda oma vahetu, kohati ülidramaatilise esinemislaadiga: tehes kätega ebamääraseid ringikujulisi liigutusi, ja imiteerides mõlema käe nimetissõrme ja pöidlaga õhku näpistamist, lõi Joe Cocker "käigult" laval omapärase viipekeele. Sellise esitusviisiga puutusin ma kokku esimest korda. Tema kähe, kohati veidi ,,kärisev" tämber sobis laulude valikuga nagu ,,rusikas silma auku". Taustalauljateks olid kaks üle kolmekümne aastast, üsna korpulentset, mustanahalist naisterahvast
klassitsistlike romantiliste väljendusvahendite tasakaalustatus. Chopin kasutas tihti tempo rubatot esitusviis, mille puhul interpreet tempot spontaanselt kiirendab või aeglustab. Chopini valsside ja prelüüdide puhul on tegemist mängutehniliselt keerukate konsertvalssidega nt ,,Grande valse brillante". Suurem osa prelüüdidest koondas Chopin kogumikku ,,24 prelüüdi". Kõige ulatuslikum ja tuntum on prelüüd nr 15 ,,Vihmapiiskade prelüüd". Ungari teatraalse esinemislaadiga helilooja Ferenc Liszt (1811-1886) oli 19. sajandi suurimaks klaverivirtuoosiks tunnustatud pianist. Liszt rajas uue interpretatsioonisuuna, mida iseloomustab klaverile orkestraalse kõlajõu andmine. Sellega püüdis helilooja hõlmata klaveri kõik registrid: alumises pani kõlama madalad ja massiivsed passid, meloodia kandus üle keskmisesse nn tselloregistrisse ning kõiki ülemisi registreid kasutas läbipaisvateks, kristalselt kõlavateks figuratsioonideks. Liszt
annaabi.ee 
