läbivateks toonideks olid valge ja punane. Esinejate tase oli väga hea. Oli näha, et nad olid elevil, kuid samas närveerisid tehniliste lahenduste õnnestumise pärast. Samas oli ka aru saada, et esinejatele meeldis mida nad laval tegid ning nautisid ennast ja publiku tähelepanu. Kontserdi meeleolu oli rõõmus ja vaba ning inimesed nautisid seda, mida Grandbrothers’id laval pakkusid. Põhjusel, et esinejatel on suhteliselt väike esinemiskogemus, tegid nad palju kohmakaid nalju. Ma arvan, et kõik palad olid hästi esitatud ning pealtnäha ei ebaõnnestunud ükski teos. Mulle meeldis, kuidas duo publikuga suhtles. Nad selgitasid oma klaveri ja arvuti ülesehitust ning nende sõnul läks nii mõnigi helisid tegev haamrike katki. Ometigi on Grandbrothers’id nii palju kogenud, et nad said keset lugu purunenud haamriga ilusti hakkama. Minu lemmik teosed oli kontserdi keskel esitatud “Honey, thank you so much” ja “Rotor”
häälega lauljaid.Samas aga minu jaoks ei olnud kõikide hääl nii ilus kui see oleks võinud olla. Kõige ilusamad ja õnnestuimad aariad olid Margarita Voitesi Lucia kavantiin ooperist ,,Lucia di Lammermoor" ja Voldemar Kuslapi esitluses Husaari laul operetist ,,Tsirkuseprintsess".Minu arust nad olid kõige õnnestumimad aaraiad,kuna mõlemal artistil on väga ilus ja puhas hääl , samuti suhtlevad nad esinemise ajal publikuga.Ei saa muidugi märkimata jätta,et neil mõlemal on ka suur esinemiskogemus. Kõige ebaõnnestuimad aariad olid Aare Saali esituses kõlanud G.Verdi Don Carlo aaria ooperist ,,Ernani",kuna A.Saali hääl oli natuke pealetükkiv ja ebameeldiv ,hääl oli kärisev ja nii ei olnud ka kõla kõige parem.Samuti üks ebaõnnestuimaid aariaid oli Margit Saulepa ja Urmas Põldma esituses I.Kalmani Mariza ja Zupani duett ooperist ,,Krahvinna Mariza",minu jaoks oli ülepingutatud kostüümidega ja see häiriv kuna halb on kuulata kui silm puhata ei saa
Enam kui poolesaja tegutsemisaastaga on RAM andnud järjepidevalt kontserte Eestis ja endise Nõukogude Liidu territooriumil, aga ka mitmel pool Euroopas, Kanadas ja USAs. Osalemine suurvormide ette- kandmisel on RAMi kokku viinud maailmakuulsate dirigentidega. Aile Asszonyi on eesti sopranikultuuri tulevikulootus, temperamentne 26-aastane laul- janna, kõlava naeru ja nakatavalt avala suhtlemisstiiliga. Kuigi lauljate kooliaeg on pikk, on Ailel juba praegu üsna suur esinemiskogemus solistina, koorilauljana Eesti Filharmoonia Kammerkooris ja natuke ka ooperilaval. Tema kuulsaim lauluõpetaja on olnud itaalia tenor Carlo Bergonzi, kelle nime võib leida igast vähegi mahukamast entsüklopeediast. Helen Lokuta on esinenud erinevates Eesti kirikutes, Saksamaal, Itaalias ja Rootsis. On andnud ka väga palju soolokontserte ja osalenud ka suurvormidel. Oliver Kuusik on hinnatud eesti kammer- ja oratooriumisolistina on ta osalenud juba ligi
kõige lähedasemad ei saa öelda,et tunnevad teda üdini. Jäädes teetassi ja Ita Everiga paberkandjal hämarasse toanurka kahekesi,läks aeg lennates.Sellel naisel on endast nii palju anda,see kuidas tema sära ja energia end ise teistesse külvab,on imekspandav.Elu õpetab.Õpetab armastama,hoolima,olema truu ja kannatlik.Tuleb ennast ohevrdada ja palju töö teha.Ja siis on kõik võimalik.Seda on Ita igatahes tõestanud. Väike Ilse Ital on juba lasteaia east esinemiskogemus,lauldes ja luuletusi lugedes.Ta oli julge ja graatsiline plikatirts.Eks see teatripisik pidigi ammu alguse saama,kui see on üüratuma suureks jõudnud kasvada.Ema Nadezda öelnud pilte vaadates: "Teised on nagu lapsed ikka,aga sina proovisid juba lasteaias endast midagi kirjutada!".Lapsepõlvest midagi suurt ja erilist pole välja tuua.Ita ei saanud nii palju hellust ja hoolitsust,kui seda väikene tüdrukukene vajab ja ootab."Kõige romantilisemad lapsepõlvemälestused on mul suvest
annaabi.ee 
