4.2. Kunstniku amet renessansiajastul Kunstniku elukutse oli renessansiajastul palju avaram kui tänapäeval. Kunstnikud õppisid oma oskusi elust kihavas töökojas, mida juhatav meister hankis tellimusi. Nad jahvatasid värve, kruntisid maalitahvleid, kandsid taiestele peale õhukest lehtkulda ja omandasid terve rea erinevaid tehnikaid. Nõutavad tööd küündisid altaritest ja suurtest seinamaalidest kirikute, raekodade ja paleede tarbeks kuni väikeste pühapiltide, esindusportreede (sageli määratud diplomaatide kingituseks), värvitud mööbli, peokaunistuste, raamatukaante ja lavakujundusteni. Stiili ja teema otsustasid sageli pildi ülesanne, aga ka kavatsetud raamistus. 4.3. Perspektiivi leiutamine Lineaarperspektiiv, matemaatiline süsteem kolmemõõtmelise ruumi kujutamiseks kahemõõtmelisel tasapinnal, oli välja töötatud Firenzes 15. sajandi alguses. Brunelleschi tõestas oma printsiibid, kuid teine arhitekt ja kirjanik, Leon Battista Alberti, sõnastas
(S. Freud ja psühhoanalüüsi populaarsus tollases Viinis). Klimti maale täidavad sageli rikkalikud ornamendid ja need sulavad figuuriga kokku juugendornament täidab nii daami moodsat kleiti kui ka seda ümbritsevat tausta. Olles võlutud bütsantsi kunstist, armastas Klimt eriliselt kuldvärvi. Ta kandis seda maalidele nii paksult, et tekkis reljeefne pind, jättes mulje, nagu kaunistaksid maalidel kujutatud daame tõepoolest juveelid. Peale esindusportreede näeb Klimti loomingus Salome ja Juuditi tõlgendusi ning teisi tolle aja moeteemasid, nagu suudlust, inimelu üldistust (noorus, keskiga, vanadus, surm). Tema teosed eemaldusid üha enam naturalismist ja kuigi kujutatavate inimeste pead on modelleeritud ümarplastiliselt, sulavad kehad, draperiid ja tagapõhi tasapinnalises värvilises mosaiigis, joonte ja spiraalide keerises. Klimt kaitses otsustavalt
annaabi.ee 
