kujunemisega. On ilmne, et arvestada tuleb faktiga, et (demokraatliku) heaoluriigi kujunemine eeldab tugevat kodanikuühiskonda, nagu ka elujõuline kodanikuühiskond vajab valitsuse tuge ja kaitset (Habermas, 1992; Lefort, 1988). Referaadi aluseks on Taanis elluviidud peamiste sotsiaalpoliitika reformide analüüs ning intervjuud 13 sotsiaalhoolekande valdkonnas tegutseva vabatahtliku organisatsiooniga, mis jagunevad eneseabiühendusteks, heategevuslikeks ja oma liikmete huve esindavateks organisatsioonideks. Taani sotsiaalhoolekandes saab riigi ja vabatahtliku sektori suhteid kirjeldada nelja mudeli abil (Gidron, 1992). Esiteks duaalne mudel: nii riik kui ka vabatahtlik sektor osalevad teenuste rahastamises ja osutamises, kuid selgelt piiritletud sfäärides. Duaalne mudel domineeris Taanis 18501890. Teiseks on koostöömudel: riik ja vabatahtlikud organisatsioonid tegutsevad koos, riik eraldab teenuste osutamiseks vajalikud vahendid ning
rahulepinguga Vene ja Rootsi vahel 10. septembril 1721. Sellega oli Vene impeerium saavutanud sihi, millele ta sajandeid oli pürginud, kuid millest oli varasematel katsetel pidanud tagasi tõmbuma. Pärast kapitulatsioonakti alla kirjutamist läksid Eesti-ja Liivimaa kubermangudena Vene valdusesse, kuid nad eriõigustega autonoomsed alad, sest kohalikuomavalitsuse kandjaks jäid siinsed baltisaksa rüütelkonnad. Kõrgeimateks keskvõimu esindavateks võimukandjateks Eestis- ja Liivimaal olid nagu Rootsi ajalgi (kindral)kubernerid. Aadliomavalitsuse sai ka Saaremaa. Kogu elanikonnale tagati luterlik Augusburgi usutunnistus. Taastati kõik aadli privileegid ja ja seisuslik autonoomia. Saksa keel jäi kohalikuks keeleks. Rootsi-aegne mõisade reduktsioon tühistati. Baltimaade ja Eesti liitmine Venega ei kõrvaldanud neid erinevusi mis põhinesid provintside ajaloolisel arengul
annaabi.ee 
