püüdsid juurida välja neid ka rahva teadvusest, sellest kirjutab R. Põldmäe: Urvaste pastor Quandt koos köstri ja koduõpetajaga hävitas juba 18. sajandil kahe nädala jooksul vagadusest nakatatud talupoegade poolt kättenäidatud 24 ohvrikohta ja laskis need üles künda. Vennastekoguse liikumise hääbumine 1839. aastaks oli eestlasi liikumises 74000, nende kasutuses 256 palvemaja. Selline edu tekitas jällegi muret nii riigivõimu esindajais kui luterlikku konfessionalismi edendavates pastorites ja Tartu ülikooli teoloogides. Edul oli ka ennasthävitav tahk - kasvavat hulka palvemaju ja koole polnud võimalik finantseerida väljastpoolt, kodumaa talupoegadelt oli aga vähe toetust oodata. Nii aitasid vennastekogude liikumise hääbumisele kaasa nii vastuolud kohaliku kirikuga kui misjoniprojekti lõpetamine majandusraskuste tõttu 1857. aastal.
aasta revolutsiooni kujunes Prantsusmaal välja realism maalikunstis. Kaasaegsete stseenide kujutamisel hakati kasutama seni ainult ajaloomaalile omast suurt formaati. Populaarsed olid jutustava süzeega ühiskonnakriitilised maalid. Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või 12 harmoonilisematega. Üks kuulsamaid prantsuse realismi esindajais on Gustave Courbet, kes veendus pärast 1848. aasta revolutsioonist osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust, eelkõige inimesi, kelle elu ja töö on talle lähedased. Esimene maailmasõda vapustas vaimuinimesi tõsiselt. Moodsa sõja õudused panid paljusid tõsiselt mõtlema kehtiva ühiskonnakorra mõistuspärasuse üle. Selle aja kunsti üks radikaalseimaid esindajaid on Marcel Duchamp. Tema 1917. aastal loodud tööd
annaabi.ee 
