a. ilmunud väiskirjanduse laenutamist piirama. Erifondide keeldude ja käskude tõttu tekkis raamatukogus lugejavõõras õhkond. Must vari oli nagu raamatukogu peal ja sinna ei mindud enam meelsasti. Direktor Weltmanni tööga poldud jätkuvalt rahul ja nii ta vabastatigi sellest ametist ja tema asemele määrati 1949. Septembrist ajutise kohusetäitjana Kaja Noodla, kes seda kohta just heal meele vastu ei võtnud. Noodla meenutab, kuidas ta esimesil päevil raamatukogus päris ühe raamatuvirna juures, kus olid sajandivahetusel ilmunud eestikeelsed raamatud, miks see või teine raamat on erifondi võetud, ja kuidas Sõstsikov lõpuks vastas: ,,Ega seda tavalise inimese mõistus võta". Tänu väikese töökollektiivi kohusetundlikule visale tööle, ümberkorraldustele tööjaotuses, fondide struktuuris ja kaloogisüsteemis, hakkas lugejate suhtumine raamatukogusse paranema
Eesti meediapilt keskendus küsimusele "kes siin maal elavad / kes siin maal võivad elada?", mitte sellele "mismoodi kõik inimesed, kes sellel territooriumil asuvad, võiksid elada?". Kahel esimesel päeval jooksid meediavahenditele tormi mitmed natsionalistid ja rahvuslased (mitte tingimata äärmuslikud) ning vaprad sõdurid, kes ikka niisuguste konfliktide puhul püüavad masse veenda, et vägivald ja "karm käsi" on ainuvõimalik käitumisviis. Veel enam, neil esimesil päevil rõhutati asjaolu, et "Venemaa on vaenlane", ja kultiveeriti vastandust "rahulikud inimesed ja pätid". Niisugune käsitlus võimaldas täiesti vältida debatti teemal "millised probleemid meie riigikorralduses on niisugused, et meie kodanikud otsustavad blokeerida liikluse Tallinna kesklinnas?". Kui mingis riigis on kogukond inimesi, kellele ilmselgelt ei sobi elukorralduse mingi aspekt, siis nagu ma juba osutasin, tuleks esmalt
seda segatakse, siis ei tunne ei ema ega vastsündinu teineteist pärast ära. Vastsündinu jaoks võib tagajärg olla hävitav: ebanormaalne areng, kehaline kuivetus või koguni exitus letalis (Blauvelt, 1955; A.U.Moore, 1960; Scott, 1958). Mil määral on sellised nähtused üle kantavad lastele, inimesele? Vähemalt kaks uurijat (Klaus ja Kennell 1976) väidavad, et kui ema ja laps lahutada esimesil sünnijärgseil tundidel, siis emalapse side (ema lähedustunne, hooliv ühendus äsjasündinuga) ei pruugi normaalselt areneda, ematunne võib nõrgeneda ja lapse areng sattuda ohtu. Klaus ja Kennell jõudsid selle vastuolulise järelduseni võrreldes emasid ja lapsi, kes olid sünnijärgselt koos pikemat aega, kui tavalises haiglas tavaks (seal olid nad suure osa päevast eraldatud teineteisest).
annaabi.ee 
