Vana-Rooma. Kristluse teke Rooma Vabariik Patriitsid ja plebeid Patriitsid (lad k patres isad) olid aristokraadid, keda arvati põlinevat kuulsates esiisades. Roomas valitses nende võim. Ainult nemad võisid olla riigiametnikud ja preestrid, tõlgendada tavaõigusi ja kuuluda senatisse (Rooma riigi eesotsas, iga aasta valiti amentnikud, kõrgeimad kaks konsulit). Ülejäänud kodanikke nimetati plebeideks, kes võisid osaleda ainult rahavakoosolekutel. Enamasti vaesed, seepärast pidid patriitsidelt laenu võtma ja olid sunnitud elama alaliste võlgade tõttu orjastamise hirmus
RISTIUSU MÕJU EESTLASTE VAIMUELULE. Ristiusul oli määrav tähtsus eestlaste kujunemisel kähe maailma piiril elavast paganarahvast eurooplasteks selle sõna läänelikus mõttes. Ristiusk kuulutab usku ainujumalasse, inimeste võrdsust jumala ees, ligimesearmastust ja halastust. Eestlaste maavillase muinasusundiga võrreldes oli kristluse näol tegemist palju arenenuma ja paeluvama õpetusega. Kuid ristiusk suruti eestlastele peale tule ja mõõgaga, mis juba iseenesest tekitas meie esiisades õigustatud sisemise tõrke uute tõdede vastu, olles pealegi vastuolus ka kristluse enda kuulutusega. Ristiusk oli tekkinud hoopis teistsuguses keskkonnas; aastaaegade vaheldumise ja sesoonsete põllutööde rütmis elavatele eesti talupoegadele oli mõistetavam loodust pühaks pidav muinasusk. Samas tuli eestlastel tahes-tahtmata tunnistada uue jumala üleolekut - jäid ju ristisõdijad peale muistses vabadusvõitluses ning rüvetasid karistamatult pühasid hiisi ja jumalakujusid.
annaabi.ee 
