Tema elu päästis elukaaslane Raimund Kull, kellel õnnestus raskel ajal, kus rohud olid otsas, siiski õnnega pooleks leida vajaliku ravimit. kevadpoolaastal 1918 avastati tal tuberkuloos. Sügishooajal 1918 kohtus Liina Reiman oma sõbra ja kolleegi Anna Markusega, kes oli saadetud teda Draamateatrisse tööle kutsuma. Ta jäi nõusse. Tööperioodi 19191920 alustas Draamateater paljutõotavalt ja lootusrikkalt, esietenduste arv tõusis 28ni, millest 15 ringis olid Liina osad. Hooajal 19201921 liitus Draamateatriga uus näitejuht Paul Sepp, kes sai Liina Reimanile üheks suurimaks teenäitajaks. Liina Reimani anne seisnes esmajoones ümberkehastumisvõimes, millist on antud vähestele. Kõik tema loodud natuurid olid hoolikalt läbi mõeldud ning iga laval tehtud liigutus, lausutud sõna ja intonatsioon psühholoogiliselt põhjendatud.
Tema oluliseimaks teoseks ühiskonnakriitiline realistlik seltskonnadraama ,,Pankrot". Tabude murdmine oli oluline teema, tormiline poolehoid. Kiriku ja ühiskonna kaksikmoraal, religioosne müsteeria, poliitiline korruptsioon. Vastuseisu tekitasid ja ei jõudnud pikka aega lavale. 1903. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Björnson sillutas tee kaasajale, Ibsen arendas välja analüütilise dramaturgia psühholoogilise inimese kujutamine. Ibsen muutus maailmakirjanikuks tema esietenduste pärast võitlesid eri maade eri teatrid. 1891. aastal pöördus ta tagasi Norra ning oma surmahetkeks oli saanud temast Norra teatriklassik. 14) Vene teater 19saj lõpul sajandi keskpaiga domineerivaks suunaks polnud mitte romantiline, retooriline, meelierutav ja teatraalne näitlemis- ja lavastamisstiil, vaid sisu ja stiil, mille puhul rõhutati sarnasust argieluga ja mis oli juba poolel teel 1880-ja 1890nendate naturalismi suunas.