Liitverbi põhiosa võib olla lihtverb (eel+tellima), tuletis (taas+elustama) või võõrverb (kaas+finantseerima). Laiendosaks on harilikult piiratud hulk muutumatuid sõnu (järel+valmima), kinnistüvesid (esi+linastuma), harvem ka omadussõnu (kiir+uisutama) või nimisõnu (kaitse+pookima). Muutumatutest sõnadest moodustavad liitverbe sagedamini taas (taas+esitama), eel (eel+soojendama), järel (järel+küpsema) ja üle (üle+hindama). Lühi- jm kinnistüvelisi liitverbe on nt esietendama, nurisünnitama, biolagunema, taandarenema. Potentsiaalsete liitverbide eeskujusid kinnistüvelise laiendosaga liitkäändsõnade kujul on sõnastikes rohkesti (salaharrastus, -kartus, -luure, -mõte, -sosin). Kõige rohkem kinnistüvelisi sõnaraamatulekseeme on esiosaga ala-, sageli on neil kõrval üle-alguline liitverb (nt ala- ja ülehindama). Kinnistüvelised liitverbid on sisemise struktuuri järgi kindlad liitsõnad, nendele vastav lahkukirjutatud fraas ei ole võimalik.
Verbide jaotus struktuuri alusel: 1. Lihtverbid koosnevad ühest tüvest, nt küsima, käima, sõdima. 2. Liitverbid. Koosnevad kahest kokkukirjutatud tüvest, kusjuures liitverbi komponendid on lahutamatud, nende vahele ei saa paigutada muid sõnu. Liitverbi tunneme ära selle järgi, et viimane operatsioon, mis nende saamisel on tehtud, peab olema liitmine. Selliseid nn puhtaid liitverbe on eesti keeles vähe, ca 200, nt alahindama, esietendama, eelregistreerima, taandarenema, vastunäidustama, taaselustama. Teine traditsiooniliselt liitverbi alla loetav rühm on liitsõnast saadud verbituletised, kus tulemuseks on teatud kindla sisuga verb, kuid viimane protseduur, mis nende loomisel tehtud, on tegelikult tuletamine, nt peremehetsema, kukerpallitama, meeleolutsema, autasustama. Kolmanda rühma moodustavad ühend- ja väljendverbide kokkukirjutised, mida võib mõnes vormis kirjutada ka lahku ja sellisel juhul
annaabi.ee 
