Selles sõjas pole aga riigil ja riiklikul võimul inimeste jaoks mingit põhimõttelist tähendust, sest põhiline on siin inimese usk, tänu millele ta kuulub (või ei kuulu) civitas Dei juurde. Heaolu ja rahu ei tulene inimese jaoks riiklikust organisatsioonist, vaid usust. Just usk Jumalasse ja tema korda annab Augustinuse jaoks ka pidepunkti sõjalise vägivalla kasutamisele, mis on muidugi seotud tõelise, jumaliku -- mitte illusoorse, inimliku -- rahu saavutamise (eshatoloogilise) eesmärgiga. Alates Kristuse sünnist peab civitas Dei selles maailmas üha rohkem esile tulema ja asuma avaliku võitluse teele,86 mis aga tähendab tegelikult üha enam süvenevat 1 http://et.wikipedia.org/wiki/Augustinus eraldumist. Muidugi on teatud määral võimalik ka kahe civitas'e rahulik kooseksisteerimine -- oli ju Rooma impeerium tollal juba vähemalt formaalselt "kristlikuks" muutunud ja kirikut oma käsutuses olevate vahenditega kaitsma asunud --, kuid civitas Dei kandjaks siin
Siiski antud teema üle eriti ei arutletud. ,,Teodiike järele ei tuntud mingit vajadust; sest kannatuse probleemile oli alati olemas kahekordne vastus. Vana Testamendi ja judaismi traditsioonist tulenes, et see on karistus patu eest ja seega Jumala distsipliini või proovilepaneku instrument. Ehk võis kogu kurja omistada Saatanale ja deemonitele või kosmilistele deemonlikele jõududele ning ka siin võib näha sellega eshatoloogilise proovilepaneku idee kombineerimist." (BULTMANN 1993:146) Erilist tähtsust omistatakse ingellikele vägedele, andes nende olemusele ja tegevusele kosmilise draama mõõtmed. Kirjeldatakse nii Jumala ingleid kui kurja poolel tegutsevaid jõude. Sellised olevused, nagu ka mitmed teised (võibolla koguni gnostilised) motiivid, olid juba oma koha leidnud juudi apokalüptikute käsitluses. ,,Kõik sellised asjad, kas siis üle võetud juudi apokalüptikast või gnostlisest traditsioonist, isegi
annaabi.ee 
