tegema, liigun ma mõnda aega mööda Gonsiori tänavat. Küll see on umbes! Autod seisavad, nina üksteise tagumikus kinni nagu kiimalistel koertel. Vahel liiguvad meetrikese, siis jäävad jälle törtsti seisma. Huvitav on läbi autoakende silmitseda rooli taga kössitavaid juhte. Mõni mudib närviliselt käigukangi, mõni on juba apaatiasse langenud ja põrnitseb enda ette nagu surnud kala, mõni räägib erutunult mobiiltelefoniga, seletades tõenäoliselt kellelegi, et ta kokkulepitud ajaks mitte mingil juhul kohale ei jõua, kuna istub ummikus. See on justkui kassinäitus, kõik elukad kenasti omaette klaasist puurides. Ja kõik need "kassid" jõllitavad kadedalt mind, kes ma võtan uulitsal pikki samme nagu vaba mees kunagi ning lasen rõõmsat vilet, teades, et minu ees on lahti terve maailm.
talumise lapse nimel. Kui laps lõpuks sünnib ristitakse ta Toomaseks mis teeb Leemeti õnnelikuks, sest ta alati nägi end vaimusilmas kasvatams ussisõnadega poissi. Küla käitub Toomase juures äärmiselt aupaklikult, vahest isegi minnes läve ees käppuli ja suudeldakse ta väikseid käsi ja jalgu. Leemet aga absoluutselt ei käitu samamoodi, tema viskab, keerutab ja tõstab pea peal Toomast nii nagu soovib mis vahest paneb Magdaleena ja eriti Johannese erutunult jälgima neid. Külainimeste rumalus aga ei lakka üllatamast Leemetit. Kord jäi talle silma kuidas rühm põllul töötanud mehi kogunesid enne siit läbisõitnud raudmehe hobuse sitta hunniku juurde ja hakksid sinna näppe pistma, paistma ja tekstuuri hindama väites, et nad kõik teavad kust see ratsu pärit on kuid pakkudes kõik erinevaid maid. Kord üks külatrüdruk nimega Katariina (kes oli Leemetilt küla kiige juures küsinud kas
) LJUBOV: Mis on? Mis juhtus? MIHHAIL: Kuskil pole pääsu välismaailm poeb mu südamesse nagu madu! (Belinski tuleb verandale, kiri (mis talle postiga tuli) peos.) BELINSKI: Oh, mu prohvetlik hing! "Teleskoop" keelati ära! Pandi kinni! Nadezdin on arreteeritud! MIHHAIL: (irooniliselt) Illusioon! see on ainult illusioon BELINSKI: (erutunult) Ei... politsei on mu toa läbi otsinud. Ma pean Moskvasse tagasi sõitma. MIHHAIL: Jah, me peame põgenema põgenema! Moskvasse! (Lahkub. Belinski läheb sisse tagasi.) LJUBOV: Moskvasse...! (Järgneb Mihhailile. Püssipauk häirib vareste rahu talvises aias... kasvades üle järgmiseks stseeniks. Maja sisemusest kostub äkitselt südantlõhestavat nuttu.) JAANUAR 1837
annaabi.ee 
