Tema koht saalis on esimeses reas Hermann Göringi ,,kaebealuse nr.1", ja Rudolf Hessi, füüreri endise asetäitja vahel. Närviliselt silub Ribbetrop sel esimesel kotupäeval ikka ja jälle juukseid. Ta püüab oma nägu publiku eest kätega varjata, otsekui peljates saali kogunenud inimeste hukkamõistu. Kuid ei sellel ega ka järgmistel kohtupäevadel ei ilmuta ta vähimatki kahetsust: Ribbentrop ei tunne end süüdi olevat. Otsekui kivistunult ja hetkekski erutumata laseb ta prokuröri süüdistustel mööda külgi maha libiseda. Näib, et mitte ükski kirjeldus, ükski dokumentega film ei ärata kunagi nii vägevas mehes kaas- või süütunnet. Süüdi milles ometi, küsib Ribbentrop. Totaalses kaotuses? Süü ei lasu temal. Mida sai tema teha, kui kindralid osutusid võimetuks? Kas ta ei sepistanud liitusid, mis tugevdasid Reich'i? Ja mida on temal, diplomaadil, tegemist kuritegudega, milles kohus Hitleri abilisi ikka ja jälle süüdistab
«Pagana pihta, ma olen teile suurem sõber, kui te arvate, sest juba esimesest kohtumisest peale oleks mul tarvitsenud vaid kardinalile mõni sõna öelda, ja teie pea oleks maha raiutud.» Seekord kaisutasid nad teineteist siiralt ja ilma tagamõtteta. Planchet sai Rochefort'ilt kaardiväeseersandi aukraadi. Härra Bonacieux elas väga rahulikult, olles täielikus teadmatuses oma naise saatuse üle ja selle üle ka põrmugi erutumata. Kord oli ta küllalt ettevaatamatu ja meenutas end kardinalile; kardinal laskis talle öelda, et nüüdsest peale hoolitsetakse selle eest, et tal ei oleks millestki puudus. Ja tõesti, härra Bonacieux, kes oli väljunud õhtul kell seitse, et minna Louvre.'isse, ei ilmunud järgmisel päeval enam tagasi Fossoyeurs'i tänavale. Inimeste arvates, kes paistsid olevat kõige paremini informeeritud, oli talle antud suuremeelse Eminentsi kulul prii toit ja korter mõnes kuninglikus lossis. Lõpp
annaabi.ee 
