Rudolph Binion jälgib fantaasia joont füüsilise armastuse surma pärast ja Kristliku mõistet vaimse armastuse surma pärast vahel, ta uurib fantaasia rolli füüsilises armastuses pärast surma ning kristlikus mõistes vaimses armastuses pärast surma. Kogu XIX sajandi jooksul ning ka veidi enne ja pärast seda, Lääne kõrgkultuuris oli levinud võrgutav ja seksuaalne visoon surmast, kus arusaam ning nägemus surmast ja seksuaalsusest on segunenud. Surm oli päris tihti erotiseeritud, aga on veel huvitavam, et surma erotiseerimine kaasneb selle vägivallaga koos. Veelgi olulisem on see, et kuigi füüsilise armastuse ühendamine surmaga kunstis on igivana, muutub selle negatiivne mõiste XVIII sajandi lõpus positiivseks. Popkultuuris areneb jõudsalt erootilise ehk sensuaalse surma banaliseerimine ja selle tooremaks/robustsemaks muutmine. Heaks näiteks on tuntud filmid vampiiridest - F.W.Murnau "Nosferatu" 1922 1931, Bela Lugosi Dracula rollis, 1943. aasta "Son of
kunstiks. Nende objektide puhul ei olnud võimalik ära tunda kunstniku personaalset käekirja ja tema esteetiline sekkumine jäi varjatuks. Sürrealistid soovisid aga enamat. Nad andsid vamuti igapäevasest esemest valmistatud objektidele kaugeleulatuvama funktsiooni, mis tulenes juhusest, alateadvusest, unenägudest ja pettekujutlustest, ning seetõttu rikastasid teadlikult oma teosed sümboolse sisuga. Sel moel pidid need saama psühhilogiseeritud, erotiseeritud ja metafooridega laetud. Paljud sellised esemed kuuluvad sürrealismi originaalseimate teoste hulka. Esimesed neist valmisid 1931. aasta lõpus, kui Breton ja Dalí kutsusid rühma liikmeid üles selliseid teoseid looma, et tugevdada rühmatööd. Samal ajal avaldas Salvador artikli, milles analüüsis uue kunstiliigi vormilist külge. Sümboolse tähendusega esemed ei sobinud mehhaaniliseks kasutamiseks, vaid põhinesid piltidel ja
annaabi.ee 
