füüsilise armastuse surma pärast ja Kristliku mõistet vaimse armastuse surma pärast vahel, ta uurib fantaasia rolli füüsilises armastuses pärast surma ning kristlikus mõistes vaimses armastuses pärast surma. Kogu XIX sajandi jooksul ning ka veidi enne ja pärast seda, Lääne kõrgkultuuris oli levinud võrgutav ja seksuaalne visoon surmast, kus arusaam ning nägemus surmast ja seksuaalsusest on segunenud. Surm oli päris tihti erotiseeritud, aga on veel huvitavam, et surma erotiseerimine kaasneb selle vägivallaga koos. Veelgi olulisem on see, et kuigi füüsilise armastuse ühendamine surmaga kunstis on igivana, muutub selle negatiivne mõiste XVIII sajandi lõpus positiivseks. Popkultuuris areneb jõudsalt erootilise ehk sensuaalse surma banaliseerimine ja selle tooremaks/robustsemaks muutmine. Heaks näiteks on tuntud filmid vampiiridest - F.W.Murnau "Nosferatu" 1922 1931, Bela Lugosi Dracula rollis, 1943. aasta "Son of
Samas näeme ka seda, et juhuluulet on a ühte-teise puhul ka varasemas luules. Kristliku põhjaga religioosne luule on olulisem ja kaheks viimases uudiskogus hakkab välja tulema ka sünteesiv alge ja just see religioossus. Ta seos erinevaid teemapilt ja on suur osakaal isamaaluule, aga see võib hakata kokku sulama nt armastusluulega, religioossete otsingutega ja see avaldub ka mingil kujundilisel pinnal nt isamaakujundi erotiseerimine. Kõige silmatorkavam ja selgem on see, et kuni 80ndateni Lepiku luule on võitleva pagulase luule. Lepiku puhul on arutatud, kellelt ta on oma modernislikku keelt õppimas käinud, aga siiski võib väita, et ta võib isikupäraste lahendusteni ja võib-olla kõige isikupärasem ja eristavam joon on see, et tema loomingus saavad (äärmuslikemas näidetes) kokku modernistlik keelekasutus ja teisalt väga selge ja ühemõtteline rahvuslik joon. 11.Loeng Ilmar Laaban (1921-2000)
annaabi.ee 
