Erosioonilised järved on liustiku või vooluvete uuristatud nõod ja eestis on erosioonitekkelisi järvi kõige enam. Erosiooniliste järvede kujunemisel võib esikohale määrata pikaajalised aeglased kulutusprotsessid, mis eriti intensiivselt toimisid neogeenis, kui mandrid asusid suhteliselt kõrgel. Mõned uurijad seletavad nõo moodustumist eeskätt mandrijää kündega. Vanemate järvede nõokontuurid kujunesid juba kvaternaarieelsel ajal aastamiljoneid kestnud erosioonilis- denudatsiooniliste protsesside toimel, kuid järvede nüüdisilme pärineb siiski viimasest jääajast, mil mööda nõgu liikus aluspõhja tugevasti kujutav jääkeel. Meteoriitsed järved, mis on tekkinud mõnda meteoriidikraatrisse. Eesti järvedest on meteo- riitne näiteks Kaali järv. Meteoriitsete järvede nõgu on tavaliselt küllaltki sümmeet-riline ja täpselt poolkera kujuline, sest see on tekkinud siiski meteoriidi põrkumisel maapinnaga.
Mandrijää on muutnud jääaja- eelseid pinnavorme, lihvinud astanguid ja süvendanud klindilahtesid ja sügavaid jõeorgusid. Abrasiooni hüpotees - klinti on kujundanud mered ja järved. Arvatakse, et meri on nii kaua seda klindi kulutanud, kuni on tekkinud kõrge sein. Praeguseks pole andmeid, et sellist merd või veekogu oleks Eestis olnud, mis oleks suutnud pika aja kestel tekitada 2 identset klinti. Samuti pole leitud vastust küsimusele, kuhu kadusid ärauhutud settekivimid. Erosioonilis-denudatsiooniline ehk Ürg-Neeva hüpotees arvatakse, et klindi ees voolas ida-lääne suunaline suur jõgi ehk Ürg-Neeva, mis kulutas ühte kallast rohkem. Samuti on leitud Taani väinade juurest ulatuslikud purdsetete lasundid, mis võivad olla Ürg-Neeva poolt toodud. Kuid ka siin on oma kahtlused. Balti ja Siluri klindi levik. 18 Balti klint
annaabi.ee 
