aastal, mille peaosades mängisid Jeremy Irons ja Dominique Swain. Sama ajastu, sama teema, sama algallikas. Kas ka sama avameelsus? "Lolita" on ideaalne näide sellest, kuidas teos on mõjutatud ajastust, kus ta ilmub. Ehkki Stanley Kubriku nimitegelane on silmnähtavalt avatuma erootikaga ning näib ka vanem kui 12, jääb siiski kõik, mis toimub mehe ja noore nümfeti vahel intiimset, vaid vaataja enda fantaasia otsustada. Samas jäi 1962. aasta Lolita erootilisuses kaadrisse kuuekümnendatel kohe kohe plahvatav seksrevolutsioon. 35 aastat hiljem valminud dramatiseering on juba loogiliselt eeldades tunduvalt avameelsem. Ehkki raamatu kohati isegi häirivat avameelsust ei suudeta siingi edastada. Aga see ongi tõenäoliselt positiivne. Üks asi on lugeda seda kõike paberil, hoopis teine aga näha kõiki üksikasju visuaalselt. Esimene filmivariant tekitas kaasajal suure problemaatika oma avameelsusega. Aga vaadates seda tänapäeval? Minu jaoks
kujutatud inimeste alasti keha ning 20. sajandi alguse Pariisis poleks pidanud see mingit poleemikat tekitama, kuid see, mille pärast Modiglianit hukka mõisteti, oli akti ja alasti keha mõistete tilluke erinevus. Nimelt ei peetud tema male mitte aktideks, vaid alasti naisteks, nende umber puudus igasugune ajalooline taust, allegooria või viide kirjandusele, nad ei vastanud rangetele akadeemilistele reeglitele. Teoste objektideks olid anonüümsed naised oma elegantsuses ja erootilisuses. Peab veel mainima, et Modigliani aktides puudub igasugune jalooline kontekst nagu paljudel tema kaasaegsetel. Ta maalis pea kõik oma aktid 1917. aastal, kui käimas oli Esimene maailmasõda ning ühiskond oli selle destruktiivsusest sokis, rindelt tagasi pöörduvad sõdurid tõid kaasa sõjakoledusi. Ka Modigliani enda tervis oli aina halvenemas ja nende noorte tervete kehade kujutamine viitab justkui reaalsuse eitamisele, ta jätkas oma