rääkida mitte mingisugusest eksistensist. Teiseks vajab meie liigi organism toitaineid, mida paraku niisama ei jagata. Selleks et täita enda kahte peamist vajadust, peab inimesel olema raha ning selle saamiseks peab ta käima tööl. Selleks, et saada tasu mingi enese pakutud teenuse eest, peab inimesel olema hea haridus. Alles siis, kui inimesel on töö, mida ta nautida suudab, piisavalt palka, söök ja kodu, siis võib rääkida elust, mis kaldub rikkama elu poole. Vaadeledes olukorda ermiitide slime läbi, kes on tänapäeva mõistes väga ekstreemsed isikud, ei ole kellegil vaja maiselt rikast elu. Nemad tõmbuvad enamasti, koos paari omasugusega, kuskile kaugele ja kuigi nende inimlikud vajadused pole täidetud ning raha neil samuti puudub, tunnevad nemad tõelist uhkust enda üle. Nad kipuvad uskuma, et ainult niiviisi saavad nad jumalale lähemale, et olla kaitstud, kui saabub Viimne Kohtupäev. Samuti peavad sellised usuhullud maist elu täiesti mõttetuks ning leiavad, et
keha himusid ja tarvidusi võimalust mööda alla suruda. See tähendas lihasuretamist ehk askeesi, milles nähti võimalust end Jumalale pühenduda. Hilise keisririigi ajal asusid paljud sügavalt usklikud askeetidena imeeriumi äärealadele. Ilmaelust eemaletõmbumine vastas ristiusu askeetlikele ideaalidele. Üksindusse tõmbunud inimesi nimetati eremiitideks või munkadeks. Eremiitide seas oli nii mehi kui ka naisi. Tekkisid ermiitide ja munkade kogukonnad ja tarvidus munkade ühiselu reguleerida, nii tekkisid kloostrid, need olid kogukonnad, kus ilmaelust eraldunud elasid kindlaks määratud ja enamasti kirja pandud eeskirjade järgi. Kloostrites pandi suurt rõhku ristuiusu õpetuse uurimisele, kristlike autorite tööde ümberkirjutamisele ja noorte munkade harimisele. Nii sai mitmest kloostrist juba antiikaja lõpul oluline hariduse ja kultuurikeskus. 12
annaabi.ee 
