inkrimineeritud nelikmõrvas. Olen kohtunud tema kasutütre, tema õe ja tema pojaga. Tean, et prokurör ei esitanud Nikolajevile süüdistust ja adokaat soovitas mees otse kohtusaalist vabastada. Olen lugenud mitmeid kohtumaterjale ning need ei ole olnud veenvad. Otsuse motivatsiooniosa on puudulik, tõendeid praktiliselt ei ole. Vanglavaimulikuna teadsin ka isikuid, kes juhtisid toona konkureerinud allilma grupeeringuid ning keda ei võetud vastutusele Jelena Erlichi ja teiste tapmisega seoses. Olen üsna kindel, et selles oli oma osa miilitsast politseiks ümbernimetatud aga vanadel väärtustel ja suhetel püsivasse struktuuri kuulunud isikute sidemetes allilmaga. Jelena tütar jäi kasvatama oma ema ja Anatoli Nikolajevi eelkooliealist poega. Mõne aasta eest suri kasutütre mees ajukasvajasse. Möödunud aastal aitasin paigutada täiskasvanuks saanud noorema poja narkovõõrutuse ja rehabilitatsiooniasutusse. Kahjuks ei jäänud ta sinna kuigi kauaks
enne, mis lubas öelda, et kurjategijate hukkamised suurendavad tapmiste arvu (Dann 1935). David Phillips uuris Suurbritannias aastail 1858-1914 toimunud hukkamiste mõju tapmistele ning tuvastas mõõdukalt positiivse, sol ärahoidva efekti (Phillips 1980). Tuleb märkida, et selle autori tulemuste korrektsus on seatud kahtluse alla teiste kriminoloogide poolt (ZeiseI1982). . Väga laialt on tsiteeritud (eriti surmanuhtluse pooldajate hulgas) Isaac Erlichi poolt 1975. a korraldatud ökonomeetrilis-statistilist uuringut, milles võrreldi Ameerikas toime pandud tapmisi kurjategijate hukkamistega. Selle uuringu andmetel on hukkamise reaalse riski olemasolu ja selle teadvustamine oluline determinant, mis määrab ära, kas üks inimene tapab teise või mitte. 1. Erlichi väitel hoiab iga järgnev kurjategija hukkamine Amee-[1847]rikas ära 7-8 inimese sattumise mõrva ohvriks (Erlich 1975)
annaabi.ee 
