töötada, mis tõi kaasa ka hoopis teistsuguse maalimisviisi. Maaliti väikeste kiirete pintslilöökidega. Tekkinud erineva pikkuse ja laiusega pintslijoontest sündis värvikontrastidega natuke mosaiigitaoline pind. Selline maalimisviis aga välistas detailide esiletoomise ja pilt tundus harjumatule silmale visandlik. Värviefekti tugevamaks muutmiseks hele-tumeduse kontrasti asemel võeti kasutusele tugevad värvuskontrastid. Vastandvärvused kõrvuti lasevad üksteisel veel erksamatena paista. Ka visati värvikarbist must värv üldse välja, sest leiti, et vari ei ole kunagi must ega hall, vaid selle värvus sõltub sellest, mis värvi päikesevalgus parasjagu on. Nii said ka varjud värviliseks. Värvuste segamiseks kasutati ka rohkem valget, kui seda varem oli tehtud. Kõik see kokku tegi maalid heledaks ja valgusküllaseks. Ei olnud oluline ka traditsiooniline kompositsioon pildis. Impressionistid jäädvustasid justkui juhuslikke lõike ümbritsevast. Võis
Tekkinud erineva pikkuse ja laiusega pintslijoontest sündis värvikontrastidega natuke mosaiigitaoline pind. Selline maalimisviis aga välistas detailide esiletoomise ja pilt tundus harjumatule silmale visandlik. Impressionistid hakkasid kasutama juba Delacoix 1840. aastatel kasutusele võetud nippi, kus värviefekti tugevamaks muutmiseks hele-tumeduse kontrasti asemel võeti kasutusele tugevad värvuskontrastid. Vastandvärvused kõrvuti lasevad üksteisel veel erksamatena paista. Ka visati värvikarbist must värv üldse välja, sest leiti, et vari ei ole kunagi must ega hall, vaid selle värvus sõltub sellest, mis värvi päikesevalgus parasjagu on. Nii said ka varjud värviliseks. Värvuste segamiseks kasutati ka rohkem valget, kui seda varem oli tehtud. Kõik see kokku tegi maalid heledaks ja valgusküllaseks. Ei olnud oluline ka traditsiooniline kompositsioon pildis. Impressionistid jäädvustasid justkui juhuslikke lõike ümbritsevast