Euroopas valati oma maailmanägemus, ideed, emotsioonid ekspressionistlikku vormi. Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "...tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale..."; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. 1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub "Loomingu" 1929
Mõneks ajaks jäi luuletamine Talviku jaoks tahaplaanile. Ta jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis ,,tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimselt erksamale ümbruskonnale..", arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. 1928. aastal on Tuglasele kirjutatud kirjaga kaasas 11 luuletust, millest 10 ilmub ,,Loomingu" 1929. aasta veebruarinumbris; luuletused tähistavad Talviku poeetilisi eneseleidmisi, mida iseloomustavad väljenduslik omapära, sõnasäästlik ilmekus ja klassikaliselt täpne vorm. Siitpeale ilmub Talviku luulet sagedamini. Ainult 1932. aastal ei avaldanud ta ridagi.
tabab. Kuid see on etteruttavalt öeldud. Mõneks ajaks jäi luuletamine tahaplaanile Talvik jätkas oma katkenud õpinguid ning lõpetas 1926. aastal Pärnu õhtugümnaasiumi reaalharu; sama aasta septembris asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda ning oli üliõpilaste nimekirjas 1934. aasta novembrini. 1928. aastal hakkas Talvik uuesti kirjutama. Ise arvas ta, et see sündis "...tänu rikkamale lektüürivalikule, osalt ka vaimliselt erksamale ümbruskonnale..."; arvata võib, et tõuke andis ka Tuglas, kellega Talvikul oli kirjavahetus. Vorm muutus klassikaliseks. Karl Ristikivi oma essees "Neljast arbujast" leiab, et Talviku lihtne trohheus ja riimiskeem abab demonstratiivne tagasipöördumine vana juurde - võib ajajärgul, kui kõik luuletajad taotlevad ülimoodsust, olla samuti uudis. Ristikivi: "... Heiti Talvik...(püüdis) kirjutada tõepoolest loomulikku, voolavat keelt, tarvitada
annaabi.ee 
