rekvisiite on vaja, tuleb valida koht, kus nad on olemas). 2. Heli ei tohi kunagi olla toodetud pildist lahus ja vastupidi. (Muusikat ei tohi kasutada, kui seda ei ole võtteplatsil kuulda.) 3. Kaamera peab olema käes. Igasugune liikumine või paigalseis on lubatud, kui see on saavutatud käsikaameraga. (Ärgu filmitagu seal, kus kaamera seisab, vaid seal, kus sündmustik toimub.) 4. Film olgu värviline. Erivalgustus ei ole vastuvõetav. (Kui valgust on liiga vähe, lõigatagu stseen välja või kinnitatagu kaamerale üks lamp.) 5. Optiline töötlus ja filtrid on keelatud. 6. Film ei tohi sisaldada sensatsioonilist tegevust. (Mõrvu, relvi jne ei tohi esineda.) 7. Ajaliste ja geograafiliste koordinaatide muutmine on keelatud. (Tähendab, film toimub siin ja praegu.) 8. ZHanrifilmid ei ole vastuvõetavad. 9. Filmi formaat peab olema akadeemiline 35 mm. 10
trükisõnale, fotole, aga eriti videole, mis oli kehakunsti jaoks nagu loodud. Kui kunstnik oma kehaga midagi ette võtab suurema avalikkuse ees, ei ole see enam kehakunst vaid performance, etendus. 60.aastate häppening on performance´i otsene eelkäija ja vahel neid ei eristatagi, Siiski on häppeningis rõhk improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel, performance on aga just etendus pealtvaatajale. Performance´il on tavaliselt kindel plaan, tihti ka kostüümid, erivalgustus, mõnikord muusika ja heliefektid, kuid väga harva sõnakunsti elemente, seega on performance väga lähedal pantomiimkunstile, aga ka üldse teatrikunstile. Performance´ite harrastus levis ning 70ndatel avaldus selle rangem vorm, kasutati väga erinevaid vahendeid ja vorme, peaaegu et igal performancil oli oma definitsioon ja stiil. Ka tähenduselt olid need väga erinevad- nt propagandistlikud, esoteerilised, samanistlikud või ajaviitelised
annaabi.ee 
