Seega on Õ keele alusel kehtiv Õreeglite-normide süsteem. Iga teksti tõlgendamine algab sõnade mõtte tõlgendamisega, Ükskõik millise tõlgendamisviisiga tegu poleks, on tegemist mitte üksikute sõnade tõlgendamisega, vaid terviku tõlgendamisega (laused, normatiivsed aktid jne.). Keel pole samas mitte ainult Õtloovate aktide kirjalik vorm, vaid näiteks ka kohtuniku tegevuse resultaat subsumeerimisel. Oskuskeel pole eriline süsteemne allkeel, selle erivahendiks on ainult tema sõnavara spetsiifiline osa, terminid. Semantiline interpretatsioon – kuna tekstide tõlgendamine on nende tähenduse interpreteerimine, otsitaksegi abi keeleteaduslikelt ja keelefilosoofilistelt tähendusteooriatelt. Õtekstid on keele kirjalikud väljendused, mida on võimalik seletada reeglite-mõistete abil. Erialakirjanduses kirjeldatakse kahte põhimõtteliselt võimalliku lähtekohta:
aluseks on aktide endi iseloom, sõnade, lausete koha väärtus (arusaamise ringstruktuur). Keel pole samas mitte ainult õigustloovate aktide kirjalik vorm, vaid näiteks ka kohtuniku tegevuse resultaat subsumeerimisel (paigutades elulisi asjaolusid õigusnormi abstraktse faktilise koosseisu alla, toimub igapäevaelu transformeerimine “seaduse keelde”, s.o. väljendamine õiguskeeles). “Õiguskeel” pole eriline süsteemne allkeel, vaid oskuskeel, kus erivahendiks on vaid spetsiifiline sõnavara – terminid. Kogu ülejäänud atribuutika õiguskeeles on sisuliselt ühiskeel. Oluline on, et ühiskeele sõnade tähendust võib oskuskeeliti kitsendada, täpsustada, piltlikustada, kuid teda ei tohiks avardada ega muuta. Seega juriidilise hermeneutika esemeks pole ei abstraktne faktiline koosseis ega elulised asjaolud, vaid nende keele abil kirja pandud kirjeldused. Nii õigusnorm kui otsustamist vajav kaasus on õiguse
annaabi.ee 
