sõjaväkke. 1919. aastast edasi elas ta peamiselt Pariisis ja Sveitsis. Looming Oma ajastule jäi Rilke mõnevõrra võõraks, hilissümbolismis paistis ta silma erilise filosoofilise enesessesüüvimisega. Ta ei lasknud end mõjutada avangardistlikest vormieksperimentidest. Tema küpsel luulel 1920ndate alguses pole eriti seost tollaste modernistlike moevooludega. Tema esimene mõjukas luulekogu ,,Tundide raamat" (1905) keskendus Jumalamaailma luuletaja vahekordade eritlusele, luuletused arenevad seal kahekõnes Jumala e. absoluudiga. Luuletaja tunneb siin end maailmana ja maailma loovuse printsiibina, jõudes koguni tõdemuseni, et Jumal ise on maailma looming, ilma maailma ja luuletajata kaotaks Jumal mõtte. Taoline mõtterõhuline luule oli omas ajastus erandlik. Filosoofiline kallak jätkus ja süvenes veelgi läbi Rilke järgnevate kogude: ,,Pildiraamat" (1902, 1906) ja ,,Uued luuletused" (1907, 1908). Neis koondas Rilke oma tähelepanu tihti
Mallarme`. Nad tõstsid esile lühikest luuletust, vätisid teadlikult süzeelise- jutustuslikku alget luules, mis oli omane romantismile. Pound ise matkis teadlikult jaapani luulevorme, kus kujundi täpsusel oli eriline kaal. Peamisi jooni, mis imazismi varasemast sümbolismist eristas, olid vormieksperiment ja valdavalt vabavärsiline väljenduslaad. Nii "uuskriitika" ingliskeeleses kirjanduses kui ka strukturalism asetasid rõhu kirjandusteose vormi ja struktuuri eritlusele. Just sel teel, kõrvale jättes kirjanike eluseigad, sotsiaal-ajaloolise konteksti ja kõikvõimalikud mõjutegurid, loodeti jällile saada kirjandusteose esteetilisele olemusele. Vene kirjanduses nimetatakse imazismile vastavat suunda imazinismiks, seda viljeleti aastail 1919 1927. Väljapaistvaim esindaja oli Sergei Jessin, kelle luulekujundid on seotud usuliste motiividega. Eesti kirjanduses oli 1970. aastatel imazismist mõjutatud Paul-Erik Rummo, tema
Eduard Vilde kolmas loomingujärk algas 1908. aasta paiku, mil tema kirjanduslik- kunstilistes tõekspidamistes toimusid tähelepandavad muutused. Olles pagulaspõlves Lääne kirjanduse mõjusfääris, ei jäänud talle märkamatuks, kuidas nimekate realistide esiplaanile kerkis (pea)tegelaste sisemaailma kujutuse ja vormilise külje viljelemine ehk nn arenguromaan ja tahaplaanile jäi ühiskondlike nähtuste seletamine. Ka Vilde hakkab enam rõhku panema psühholoogilisele eritlusele ja stiili viimistlemisele. Kolmandat loomingiperioodi iseloomustab sügavamõtteline romaan ja näidend. Pagulaspõlves valmib kirjanikul mitu näidendit ja loomulikult ei saa mainimata jätta ajakirjanduslikku tööd. 1908. aastal on Vilde elavas kirjavahetuses ,,Noor-Eesti" kirjastuse juhtiva tegelase Bernhard Lindega, kellega ta arutleb nii kirjastusküsimusi kui ka tolleaegseid kirjanduslikke päevaprobleeme
annaabi.ee 
