Selles tähenduses kujutas metafüüsika endast universaalseimat teadust kõigi teiste teaduste seas, sest ükskõik milline teadus, mis käsitles mõnd erivaldkonda, pidi toetuma oleva üldprintsiipidele. Siit seletub ka metafüüsika koht traditsioonilises teadustesüsteemis. Metafüüsikat mõisteti viimases teaduste teadusena, sest tema ülesandeks oli tuua vahetult esile neid määratlusi, mis ülepea igas üldse võimalikus teaduses olid samuti alati käsitluse all, ehkki võisid jääda eriteadustele endile märkamatuteks ja seetõttu läbimõtlemata. Samas peavad need üldised määratlused selle käsitluse kohaselt tegema ülejäänud teadused õigupoolest alles võimalikeks, kuna eriteaduste objektide olemasolu toetub selle arusaama järgi üldistele ontoloogilistele struktuuridele, mille tunnetamine on metafüüsika ülesandeks. Metafüüsika niisugune mõistmine eeldab aga seda, et teadmine oleva olemisest ja selle üldiseimatest määratlustest on ülepea võimalik
esteetiline teadus lk 79): psüühiline seisund (seisund, mis on midagi tehes, intersubjektiivne) ja lahutatav vaimne seos ehk tähendus. Objektiks ei ole siin teaduslikuks objektiks (psüühiline). Teadusliku puhul peab see olema intersubjektiivselt läbipääsetav ehk tähendus. Inimkond: füüsiline ja psüühiline; vaid ainult tähendus. Tähendust tuleb ka edasi. Seminar 3. Wilhelm Dilthey. Ajaloolise maailma ülesehitus vaimuteadustes – jätk Lehel on skeem! Teooria kasulik eriteadustele. Kaks eriteaduslikkust: humanitaar ja loodusteadused. Filosoofia kultuuriline funktsioon. Teaduslik tunnetus leiab aset elu kontekstis. Teaduslike meetodite väljaarendamine. Teaduseelsed hoiakus on kaks tendentsi, mis on teaduse eelsed ja mida arendatatakse edasi. Need jagunevad mõistmiseks ja konstrueerimiseks, tunnetuseks (teaduslikud meetodid). Lk 80. teaduslik objekt pole valmiskujul antud, vaid see lootakse. Mõistus loob vaimse objekti ja tunnetus loob füüsilise objekti
annaabi.ee 
