vere suhkrusisaldus ja häired süsivesikute-, rasva- ja valguainevahetuses. Diabeet on tingitud kas insuliini vähesusest või insuliini toime nõrgenemisest või neist mõlemast. (Ilanne- Parikka jt 1999:7) Kõikidel tervetel inimestel on organismis väike kogus insuliini. Kui inimene sööb süsivesikurikast toitu (nt leiba, saia, piima, suhkrut, kartulit, puuvilja või maiustusi), siis veresuhkru tase tõuseb. Veresuhkru kõrgenenud tase on signaaliks kõhunäärmele, et see eritaks küllaldase koguse insuliini ja veresuhkru tase normaliseerub. (Täht:1999) Tervel inimesel on veresuhkru tase tühja kõhuga kuni 5,5 mmol/l ja kaks tundi pärast sööki mitte üle 7,8 mmol/l. Diabeedi puhul on see tase normist kõrgem. Kui veresuhkur on püsivalt üle 10mmol/l, hakkab suhkur erituma ka uriiniga. Pikaajaline normist kõrgem veresuhkru tase kahjustab veresooni ja närvikiude kogu organismis. (Halling: 1994)
Lindudel ei ole nefron oluline soolade taseme sälitamisel, hoopis naatriumi tasakaalu reguleerib suuresti eritamine nasaalnäärmete kaudu. Kusejuha uriin, mis on jõudnud kloaaki, liigub tagasi seedesüsteemi, kus lisa soolade tagasiimendumine toimub. Lindudel on nerfonid: roomajate tüüpi – asuvad neerukoore pinna lähedal, puuduvad Henle lingud. imetajate tüüpi – asuvad sügavamal koores ja neil on kas pikad või lühikesed Henle lingud, mis laienevad neerusäsisse. Olulised, et lind eritaks hüpertoonilist uriini. Lindudel esineb apikaalse plasmamembraani akvaporiini homoloogid imetajate tüüpi nefronitest, neid stim. arginiini vasotoksiin (vasotocin). Lindudel puudub kusepõis – uriin liigub neerudest kusejuha kaudu kloaaki, kus soolad ja vesi imenduvad. Kloaagi uriin läheb ka tagasi seedetrakti, kus lisa sool ja vesi imenduvad. Happe-leelise tasakaal organismis. 7.1. Kehavedelike pH. Norm vere pH on 7.4 – vaja norm raku funktsiooniks. Happe-aluse tasakaalu
Edasiminekud südame töö mõistmisel (ning saavutused verehüübimise ärahoidmisel) toetasid (südame)kirurgia arengut (nt heart-bypass surgery). Hingamisfüsioloogia vallas olid silmapaistvad inglased John Scott Haldane (1860-1936) ja Joseph Barcroft (1872-1947). Haldane huvitus keskkonnatingimustest (kaevurid ja kõrgmäestik), tema teooria oli, et hapniku kontsentratsioon veres on kõrgem kui kopsus, seega kops justkui eritaks hapnikku. Tema oponendid August Krogh (1874-1949) aga ka Barcroft arvasid, et hapniku kopsuringe toimub difusiooni teel. Barcroft uuris ka hemoglobiini (mille rolli oli kindlaks määranud juba Barnard). Lisaks kopsus toimuvale huvitas ka kopsu töö regulatsioon reflekside tasemel. Neurofüsioloogia 1806. aastal leidis Julien Le Gallois (1770-1814) ajust üles hingamiskeskuse. Eeskätt katseloomi kasutades saadi aru, et erinevaid keha funktsioone kontrollib aju
annaabi.ee 
