10.-11- sajandil kujunes aadlike seas hierarhia – aadel jagunes nüüd kõrgaadliks ja alamaadliks. Kolmas seisus – need kes töötavad. Siia kuulusid esialgu põhiliselt tootjad, talupojad. Kolmandal seisusel privilege, eeliseid ei olnud, olid vaid kohustused. 12.-13. Sajandil, linnade kasvades kujunes neljaseisuseline mudel: vaimulikud, aadlikud, linnakodanikud, talupojad. Kuid 4-seisuseline mudel ei saanud üldiseks kogu Euroopas. Näiteks Prantsusmaal kahte viimast ei eristatudki, kolmas seisus hõlmas vaid kodanluse ülemkihti, selle rikkamat ja haritumat osa. Inimese positsiooni ühiskonnas määras sünnipäritolu- liikumine seisuste vahel oli väike. Poeg päris isa ameti, tiitli ja seisuse. Igal seisusel oli teistest erinev elulaad, haridus ja kasvatus. Mingisse seisusesse kuulumine oli rangelt seotud vastava tegevusalaga: näiteks kuninga õukonda võis kuuluda ainult aadlik, kösitöö või kaubandusega tegeleda ainult vastava gildi või tsunfti liige
neist. Kuna iga düsleksik on erinev ka tunnuste esinemise poolest, ei ole võimalik osutada ühest abi. Mis aitab ühte inimest, ei pruugi teist üldse aidata.(Dyslexia Scotwest) 1.3. Düsleksia uurimise ajalugu Algselt 1890. aastail ei eristatud düsleksiat afaasiast täielikust kõne kaost ning seetõttu arvati, et põhjuseks on ajukahjustus keelega seotud piirkonnas, mis saadud varases eas. Sellepärast ei eristatudki arengulist düsleksiat omandatud düsleksiast. 1920. aastail pidas Samuel T. Orton düsleksia põhjuseks hilinenud funktsiooni arengut. See seostub vasakukäelisusega ning kalduvusega tähti ümber pöörata, ajal mil õpitakse lugema ja kirjutama. Samuel T. Orton arvas, et probleemi on võimalik lahendada, kui saavutada vasaku aju poolekera domineerivus lugema õppimisel. Düsleksia mõistet kasutas esimesena Rudolf Berlin 1872ndal aastal Saksamaal. See kirjeldab
annaabi.ee 
