Seda asutigi otsima. Siiski oli Euroopas maid, kus 18. saj. lõpust läbi 19. saj. psühhogeeniat otsiti: Prantsusmaa ja Austria. Tol ajal levinud hüsteeriliste konversioonide põhjuseks pidas Franz Anton Mesmer (1734-1815), Austria arst, universaalse magnetilise vedeliku iseäralikku jaotust inimese kehas. Ja uskus, et üks inimene võib teist mõjustada selle vedeliku ümberpaiknemises ja sel viisil tervistada. Raudvardad erinevate kemikaalide nõudes olid tema ravivahenditeks. Eriskummalises riietuses Mesmer puudutas eriskummaliste riituste käigus nende varrastega patsientide kehi. Igatahes said nad terveks. Aga kuigi F. A. Mesmer pidas oma teooriat ning ravi rangelt füüsikaliseks, käsitleme meie teda sugestiivravi esiisana. Mesmeriseerimiseks nimetasid oma tegevust ka esimesed hüpnoosravijad. Pariisi neuroloog Jean Martin Charcot (1825-1893) uuris hüsteerilisi seisundeid (anesteesiat, halvatust, pimedust, kurtust, krambihooge ja mälulünki) ja pidas neid somatogeenseteks
piirjoon muutus uuesti sirgeks ja liikumatuks. 397 Kui Quasimodo veel selle kallal juurdles, mida sel kõik peab tähendama, tekkis liikumine uuesti Kiriku, esise tänavas, mis Vanalinnas otsejoones Jumalaema kiriku fassaadi poole kulgeb. Kui suur ka pimedus poi-nud, nägi Quasimodo siiski kolonni otsa tänavast juba platsile suubuvat. Pilk hiljem oli plats juba täis rahvast, mille kohta pimeduses ainult seda võis öelda, & seda rahvast on palju. Ses vaatepildis peitus midagi õudset. Eriskummalises rongkäigus, mis katsus end sügava pimedusega varjata, oldi huvitatud ka sama sügava vaikuse säilitamisest. Ometi pidi sealt siiski midagi kuulma, kas või jalgade astumist. Kuid see ei ulatunud meie kurdi kõrvu, ja rahvamurd, millest ta vaevalt midagi suutis eraldada ja mida ta üldse ei kuulnud, kuigi see üsna ligidal liikus, jättis temasse hääletu, udusse mähitud, viirastusliku kooljaterongi mulje.
annaabi.ee 
