paneb kuritegusid toime. See on eripreventsiooni tugev külg, sest arvestatakse mõju, mida karistus avaldab. Eripreventsioon on umbes 100 aastat hilisem nähtus. On küüniline öelda, et inimest represseerides tehakse seda tema kasuks. Ei saa öelda, et kohaldame täielikku vangistust, kuna see on inimesele kasulik. Ei saa põhjendada, et inimesele kahju tekitamine on vajalik. Tagasilöögid eripreventsioonile tulid 70.ndatel, nüüdseks on maha rahunenud. Nüüd arvestatakse mingil määral ka isikut ja milline karistus peaks olema, et see avaldaks talle võimalikult vähe negatiivset mõju. Karistusõiguse garantiifunktsioon – nullum crimen nulla poena sine lege pole kuritegu ega karistust ilma seaduseta (PS § 23 lg 1, Kars § 2 lg 1). See põhimõte on omandanud garantiifunktsiooni tähenduse, demokraatliku karistusõiguse nurgakivi
karistusõiguses on tingitud riikliku karistuspoliitika suurest repressiivsusest, aga ka väidetavalt vabadusekaotusega saavutatavate eesmärkide karistusteoreetilistest käsitlustest. Mainitu baasil tõusetub küsimus, kas tänased sanktsioonimäärad altkäemaksu koosseisus on piisavad või on nad „päritud” suurena nõukogude õigusest. Kas ja kuidas me saame hinnata karistuse pikkuse mõju üld- ja eripreventsioonile. Eeltoodud küsimused on uurimistöö põhiprobleemid, mis ajendas autorit neile vastuseid leidma. Korruptsiooni vastu võitlemine sai tuult tiibadesse Eesti Vabariigis peale 2003. aasta Riigikogu valimisi, kui ühendus vabariigi eest Res Publica võimule tuli. Sellega kaasnes 1 Karistusseadustik – (KarS) 6. juuni 2001. - RT I 2001, 61, 364, jõustunud 1. 09. 2002. 4
annaabi.ee 
