positsiooni erinevusi. Ka filmidest tuleb välja see, et islamiriikides on naised madalal positsioonil ning meestel on nende üle võim. Kui Golestani filmis naine ja mees olid kui võrdsed ühiskonnaliikmed, siis Panahi film põhineski sellel, et naisi alavääristatakse ning nende elu on Iraanis keeruline. Nende kahe filmi vahel on palju aastaid ning Iraani kinokunstis on selle aja jooksul olnud väga mitmeid eriperioode, mille jooksul on Iraani filmitegijad kogunud tuntust mujal maailmas. Kuna Iraanis on paljud iraanlaste loodud filmid keelatud ning need on tuntumad just välismaalastele, siis paneb see mind mõtlema, kas seda saabki üldse nimetada Iraani kinoks. Muidugi see näitab meile, milline olukord on Iraani ühiskonnas, kinodes ning mis ideed on just iraanlastest režissööridel, kuid kas keelatud filmid kuuluvad siiski Iraani kino alla. Kasutatud materjalid Golestan, E. 1965
Tänase meditsiini olukorraga oleme kindlad, et kui me kunagi saame haigeks, arstid saavad meid vähemalt normaalses seisundis hoida. Varauusajal aga oli kõik teistpidi: meditsiin veel ainult arenes, tihti juhtusid epideemiad, kõike haigusi inimesed veel ei teadnud, ei saanud neid eristada ja ravida. Sel ajal oli võimalik, et pärast ravitsemist haige võiks surma saada, isegi kui tal ainult silm valutas, või ta külmetuse sai. Kui vaadelda rahvaelu eriperioode, siis näeme, et üks katk vahetas teist, ja inimestel polnud võimalust ennast sellest kaitsta. Autor toob meieni õudseid pilte näljahädadest ja epideemia aegadest. Selle peatükki leheküljed on kõige hirmsad ja mällujäävad. Kõige julmem lugu oli isast, kes pidi oma neli last saunas maha põletama, sest tal ei olnud neile midagi süüa anda. See masendav lugu pani mind mõtlema, nendest inimestest, sellest kuidas nende elu erines meie