Nii tulevase logopeedi või eripedagoogi ametit pidades ei jõua ma ära kiita pedagoogika aluste, vaatluspraktika ja kutseeetika aine õppejõude, kelle poolt õpetatu mitte ainult ei andnud mulle erialaseid teadmisi vaid ka laiendas tohutult silmaringi ja mind kui inimest, sest just nendes ainetes õppisin paremini tundma seda süsteemi, milles hakkan tulevikus Eestis töötama, meie eriala tausta ning leidma kiiremini ja paremini materjale, mida igal logopeedil või eripedagoogil tulemuslikus töös kindlasti vaja on. Vaatluspraktika puhul on mul tulevase eripedagoogi või logopeedina sellest kahju, et mul ei olnud võimalik külastada vastavaid erikoole, kuid sellelegi vaatamata hindan väga kõrgelt seminaris või loengutes saadud infot, mis ei piirunud ainult teoreetilise jutuga, vaid andis tõeliselt huvitava ja elulise ettekujutuse sellest, milliste probleemidega eripedagoogid või logopeedid kokku puutuvad,
eripedagoogidelt juhindumist kutse-eetikast, ühiskonna väärtuste ja normide järgimist, harjumust käituda igas olukorras heade tavade järgi. Samuti on tõsi, et abistavate elukutsete esindajate kutsetöö eetilisus ja efektiivsus on omavahel tihedalt seotud. Abistavas suhtes on spetsialist sellises positsioonis, et tal on võimalik langetada otsuseid teiste inimeste eest, anda neile nõu, isegi avaldada survet. Sellest hoolimata on eripedagoogil kohustus seista oma õpilaste (klientide) huvide ja õiguste eest – isegi siis, kui õpilased (kliendid) ise oma õigusi ei tea või teostada ei suuda. Eripedagoog peab olema valmis seadma tööalastes suhetes oma õpilaste (klientide) huvid kõrgemale iseenda või tööandja huvidest ning oskama hoiduda isiklikest hoiakutest või probleemidest mõjutatud otsustest. Ta peab täpselt teadma, milleks temal spetsialistina on pädevust ja voli, ning aitama ka oma õpilastel (klientidel) ja nende
on alati kahevahel ühest küljest tahaksid nad teada, mis lapsega toimub, et teda paremini aidata, kuid teisest küljest on neil kartus lapsele ,,silti külge saada". Kui selgub, et laps vajab 4 põhjalikumaid uuringuid tema hariduslike erivajaduste väljaselgitamiseks, võib õpetaja kohata vanemate vastuseisu (Tropp, 2010, 196). Siinkohal tuleb eripedagoogil või kooli HEV koordinaatoril selgitada lapsevanemale, et õige diagnoosimine toob kaasa ka õige abi saamise ning kindlustada tuleb, et laps tunneb ka edaspidi end võrdväärsena teiste kaaslaste hulgas. Kirjeldan juhtumit, kus mitmed püüdlused õpilast aidata ning lapsevanemale selgitusi ja soovitusi jagada ei õnnestunud mitmel aastal ning hetkeseisuga jääb see 9. kl tüdruk tõenäoliselt klassikursust kordama. Tema õpivõimed on väga nõrgad, õpetajad on teinud palju
annaabi.ee 
