Kaasaval haridusel on omad head ja vead, sest ühest küljest, kui erivajadusega lapsed saavad osa tavaelust võib nende areng kiiremaks muutuda ning samuti saavad ka terved lapsed aimu sellest, et on olemas ka nendest erinevaid lapsi, kuid teisest küljest on see õpetajale väga raske, sest erivajadusega laps nõuab rohkem tähelepanu ja kohe kindlasti peaks sellel õpetajal olema mitte ainult pedagoogiline haridus, vaid ka eripedagoogiline. Kuna mina ise alles õppin eripedagoogiks siis ei saa ma tuua kindlaid näiteid, kuidas ma peaksin käituma sellistes olukordades või siis, kuidas sellistele probleemidele lahendus leida ning võin vaid oletada mida ma teeks, kui sellega kokku puutuks. Erivajadusega lapse õpetamise juures on minu arvates väga oluline õpetaja ja lastevanemate hea ja usalduslik koostöö, sest sellise lapse õpetamine ei peaks käima ainult koolis, vaid ka kodus, sest siis saab laps aru, et see on vajalik ning, et teda ümbritseks stabiilne ühiskond
teemasse natuke imelikult. Lugedes tekkis mul tahtmine riputada enda külge mõni silt, mis ütleks ,, ÄRA VAHI !" või ,,SAA ÜLE ENDA EELARVAMUSTEST". Kui üksnes raamatu lugemine tekitab inimestes sellist reaktsiooni, siis mis saaks mõnest Downi sündroomiga lapsest, kes peaks parasjagu bussis sõitma. Mõni oli nii ebaviisakas, et kukkus minu selja taga arutama, kui imelik asi see ikkagi on ning siinkohal soojalt soovitasin neil see raamat läbi lugeda. Tänu sellistele olukordadele näen eripedagoogiks õppimise tähtsust veelgi rohkem ning ausalt öeldes arvan, et peaksime mingil määral ,,propageerima" seda, et Downi sündroom ja Downi sündroomiga lapsed on ühiskonna osa. Raamatut lugedes sain palju uut informatsiooni ja pean tunnistama, et mõnesid müüte Downi sündroomist uskusin ka ise. Suurepärane raamat ja kindlasti väga kasulik, sest annab laia ülevaate kõigest ja seda on väga kerge lugeda. Külastasime hiljuti Kadaka põhikooli, kus nägin imearmsat Downi sünroomiga poissi
annaabi.ee 
