Käsitöö tegemisel valitses kindel rütm ja tööjaotus. Nii oli kangakudumine ja kõik selle eeltööd, rõivaste valmistamine ja nende hooldamine naiste hooleks; naha-, puu- ja metallitööd aga meeste ülesandeks. Meie talupojakultuuri võib nimetada ka puukultuuriks. Talumajapidamises kui väikemajandis püüti teha kõik vajalikud tööriistad, tarbeesemed, lihtsam mööbel, liiklusvahendid ja ehitised oma jõududega. Sepatöö on üks vanemaid käsitööalasid. Sõna 'sepp' tähistas erioskusega meistri üldnimetust (puusepp, pottsepp, rattasepp jne.). Vana rahva töövõtted olid ka punumine, seebi valmistamine, viltimine, tohutööd, rasvaküünalde valmistamine ning ehitustööd. Lemmikloomad kodus Üha sagedamini on inimestel kodus troopilised lemmikud. Troopiliste lemmikute all mõeldakse tavaliselt madusid ja teisi roomajaid. Kuid täiesti vabalt võib ka kodus pidada ämblikke ja muid putukaid, poolahvilisi, vesilikke ja muid põnevaid loomi
üleminekuga maaviljelusele ja karjakasvatusele. Eesti vanemad sepiseleiud (käevõrud, kirved jm.) pärinevad varasest rauaajast (6. saj. e. Kr. - 1. saj. p. Kr.) Raud oli metall, mida leidus Eestiski. Tallinna ümbrusest ja Kirde-Eestist ning mõnelt poolt mujalt on leitud järve- ja soomaagi töötlemise jälgi. Suurelt jaolt on aga toormaterjal Eestisse siiski sisse toodud. Vanemal rauaajal (1.-5. saj.) muutus raud peamiseks metalliks. Sõna 'sepp' tähistas erioskusega meistri üldnimetust (puusepp, pottsepp, rattasepp jne.). Nimed Sepp, -sepp, -sepa, Sepa jne. on ühed levinumad isiku- ja kohanimedest. Vahetult muistse vabadusvõitluse eel, nooremal rauaajal (10.- 13. saj. algus) oli käsitööharudest juhtiv sepatöö. Kohalikud sepad valmistasid igapäevaseid tööriistu (kirved, noad, sirbid, vikatid) ja tehti ka heal tasemel relvi, näit. Saaremaal. Järgneval võõrvõimu ajastul muutus osa sepatööd (näit
annaabi.ee 
