(3) (6) Püstitades sellist küsimust, Paulus annab meile ajaloolist teavet, et Sabiniaanide koolkonda juristid pidasid sellist tehingut ostumüügi tehinguks. Gaius Institusioonides tsiteerib Sabiini sõnu, et kui isik müüb maatükki ja saab selle eest ostuhinnaks orja, siis peab sellist suhet mõistma nagu et on müüdud maatükk, mille eest ostuhinnana on üle antud ori. Vastupidi, Prokuliaani koolkonda juristid on toibunud sellist lepingu ostumüügist ja eraldanud seda erilepingu alla vahetustehingu alla. Paulus tunnistab õigeks Prokuliaanide vaatenurga ja tugevdab enda seisukohta järgmise mõttega: kui lepingu alusel asja vahetatakse mitte raha vastu, vaid teise asja vastu, siis see ei lange kokku ostumüügi põhimõttega: üks asi on müüa, ja teine osta. Me teeme vahet ostjal ja müüjal, seega peame eraldama ka kaupa ja hinda. (6) See viimane vaatenurk, et ostmüük eeldab asja üleandmist mitte mingi teise asja eest, vaid raha eest, on võitnud
Durbeni lahingus 1260. a. leedulastega otsustavad kurelased ja ühes nendega eestlased lahingust mitte osa võtta, et sakslaste alt vabaks saada. Nad lahkuvad sõjaväljalt, sakslaste katastroofiline kaotus on osalt selle tagajärjeks: ordumeister ja 150 orduvenda langevad. Kurelased ja saarlased ei tunnusta avalikult sakslaste valitsust, Leedu kuningas Mindaugas taganeb ristiusust, venelased rüüstavad ja põletavad Tartu linna. Saarlased annavad varemini alla, kurelased alles 1267. a. erilepingu põhjal (U. B. 405). 1299. a. 18. III. (U. B. 581) räägib paavst Bonifatius VIII oma kirjas, ta olevat kuulnud, et Eestimaa ,,paganad" on sagedasti mässu tõstnud Taani kuninga ning ta vasallide vastu ja tahavad nüüd viimaseid hävitada, nii et ristiusuliste seisukord ülepea väga kõikuv ja kardetav näib olevat. Voldemar-Erichi laenumeeste õiguses (a. 1315) käib peat. I § 2 järgmiselt: ,,Sest et (aga) maid
annaabi.ee 
