terviku suhted ja seosed, milles need asjad ja nähtused isekeskis asuvad. Asjad ja nähtused on tihti hoopis lühema kestvusega kui suhted ja seosed nende vahel, viimastest on osa olnud väga püsivad. Just seosed üksikute nähtuste vahel annavad maailmale ka terviklikkuse. Maailma- mõistmine on võime orienteeruda nendes suhetes ja seostes. Väljend “inimesse puutuvalt” maailma määratluses eeldab maailmamõistmiste individuaalse erilaadsuse võimalikkust. Mis puudutab üht inimest, ei pruugi teisele üldse korda minna, mis kellelegi on väga oluline võib teise jaoks olla kõrvaline. Seega on maailm, nii nagu seda siinkohal defineeritakse, ühel või teisel määral individuaalne. Iga inimene elab omas individuaalses maailmas. Individuaalne maailm võib sisaldada teistega võrreldes väga erinevaid komponente ja ei ole sugugi lihtne anda maailma kirjeldust, mis kehtiks üldiselt kõigi individuaalsete maailmade kohta.
selt hoomatava viisi juurde4.[2666] Ma kahtlustan tegelikult, et paljud ei taha minu radikaalset väljakutset tõsiselt võtta suuresti sellepä- rast, et nad nii väga tahavad, et kvaale tunnustataks. Paljudele tunduvad kvaalid meie vaimu vaim- suse ja tabamatuse viimse kaitsekraavina, kaitsevallina ligihiiliva mehhanitsismi vastu. Nad on kindlad, et peab leiduma mingi usaldusväärne tee igapäevastest juhtumitest filosoofide kardetud kategooriani, sest vastasel korral vallutab teadus nende erilaadsuse viimse bastioni. Nende oletatavate omaduste erilaadsel staatusel on pikk ja auväärne traditsioon. Ma arvan, et see oli Einstein, kes meile kunagi teatavaks tegi, et teadus ei suuda meile paljastada supi maitset. Kas nii tark mees võis eksida? Jah, kui arvata, et ta püüdis meile meelde tuletada kvaale, mis jäävad meie vaimu subjektiivses pühamus objektiivse teaduse eest igavesti varjatuks. Selliseid asju ei ole. Nii ütles üks teine tark mees Wittgenstein (1958, eriti lk 91-100)
annaabi.ee 
