osatähtsuse kasv. 1920. aastail arenes eesti proosakirjandus kiiresti ja mitmes suunas, kuid oli esialgu üsna tagasihoidlik. Teoseid ilmus suhteliselt vähe ning vähe oli nende hulgas selliseid, mis oma elu- ja kunstikäsitlusega suutsid pikemaajalist tähelepanu äratada. Nii võrdlemisi napi romaanitoodangu kui ka ulatuslikumalt viljeldud lühivormide sisulistes suundumustes ning loomismeetodis tuli ilmsiks mitmeid lahknemisi, mis suutsid tolleaegse proosa üldpildi erilaadseist ja sageli ka juhuslikest kildudest koosnevaks mosaiigiks. Ajastu probleemide ulatuslikuma ja sügavama käsitluseni esialgu ei jõutud, kuigi seda vajadust tunnetati. Proosa koosnes peamiselt kordustrükkidest või varem ilmunud palade ühendamisest eri kogumikesse. Allakäik jätkus, kuid 1922. aastal ilmus Anton Hansen Tammsaare romaan ,,Kõrboja peremees", mis algatas realistlike romaanide tulva. Kirjaniku esikromaan on
Palju meeldivat pakub 14 olustikuintonatsiooniline ja rütmiküllane meloodika. Ehkki hääle osatähtsus on siingi harjumuslikult primaarne ning orkestri ülesandeks jääb kõige olulise lakooniline rõhutamine ja vokaalpartiides avaldamata mõtete lõpuni kõnelemine, kõlab ooperi sümfooniline kulg ometi uudselt. Kõige kirkama ja psühholoogiliselt kandvama kujutuse annab Verdi erilaadseist tundeist vallatud ning pidevas emotsionaalses crescendo's lahendatud Rigolettole, kelle isiklik tragöödia moodustab ooperi dramaturgilise telje. Kirjutanud partii kasvult jändrikule ja ekspansiivsele Felice Varesile, leidis Verdi temas oma loominguliste kavatsuste oivalise kehastaja. Kaasaegsete mälestuste järgi laulnud Varesi hämmastava sisendusjõu ning vulkaanilise temperamendiga, jõudes rolli tulipunkti Rigoletto ja õukondlaste vapustavas stseenis.
annaabi.ee 
