· Publiku- ja retseptsiooniuurinbgud-teatripubliku ja eteduse vastuvõtu uurimine; publiku-uuring kitsamalt uurib publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab avstuvõtuprotsessi üldistada. · Teatrisemiootika-tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid 1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi.
Märgid võivad kuuluda eri süsteemidesse. Tähendus antakse mängu ajal suhetes teistega. 3) Alatekstid põhiline, mida jälgida: näitleja mäng, kostüümid, lavakujundus vm. Võimalik vaadata näitleja mängu kogu lavastuse vältel (kuidas esitab rolli ja kannab lugu edasi?) 4) Etendus kui tervik väikemaks struktureeritav 5) Iga teatrimärk = märk maailmast. Nt kuningakroon viitab võimumärgile. Kood märkide kasutamise reeglid: - Teatri erikoodid enamasti me neid ei taju, sest oleme koodid ära õppinud, aga tajume tugevalt võõrast süsteemi. - Esmased kultuurikoodid elukogemus, igapäevased käitumisnormid (riietus, zestid, keel, kombed) - Teisesed kultuurikoodid kultuurikogemus (kirjandus, kunst, mütoloogia, religioon). Oluline on viidatav, tuleb tunda intertekstuaalsust. Kui palju peab vaatama tundma etenduse koode? Kas etendusel tohib teda võõras keeles kõnetada? Kas etendus võib õpetada vaatajale oma kooda
andmebiti impulsside oletatava keskpaiga läheduses. Tegelikkuses võivad saatja ja vastuvõtja takteerimissagedused märgatavalt erineda ja tulemuseks on vigade teke lugemisel. Paljudes uuemates modemites rakendatakse sünkroonedastust, mille puhul takteeriv signaal saabub koos andmetega, et tagada saatja ja vastuvõtja töö täielikku sünkroniseerimist. Puuduvad stardi- ja stopp-bitid, kuid selle asemel on igale andmeblokile lisatud erikoodid sünkroniseerimise tagamiseks. Andmebloki pikkuse määrab puhvermälu, kus seda hoitakse enne väljasaatmist (seda kasutatakse ka vastuvõtupoolel). Asünkroonedastusel puhvrit ei vajata, sest iga koodisõna (märk) saadetakse kohe arvutist edasi. Sünkroonedastusel salvestatakse puhvermällu hulk koodisõnu, mis seejärel saadetakse välja pideva blokina konstantse kordussageduse juures. Tavaliselt on andmebloki alguses mitu sünkroniseerivat koodisõna ja bloki lõpus lõpukood
annaabi.ee 
