mõtlemisprotsesse. Selle tõttu peetakse kakskeelsust tänapäeval ka hariduslike erivajaduste hulka kuuluvaks nähtuseks. Kakskeelne laps peab õppima, millised sisestused kuuluvad ühe või teise keele juurde. Samal ajal tingib kokkupuude mõlema keelega teise keele väiksema kasutamise. Raskused kahe keele omandamisel viivad lingvistilise arengu eri aspektide mahajäämuseni. Kakskeelsus tekib tavaliselt erikeelsete vanemate lastel, või lastel, kelle vanemad peavad oluliseks, et laps oskaks ka asukohamaa keelt. Kakskeelsuse mõju hindamiseks lapse arengule tuleb arvestada nii sünnipäraseid eeldusi kui ka keskkonnast tulenevaid tegureid. Tähele tuleks panna, kas vanemate omavahelise suhtlemise keel on ühe vanema emakeel või on tegemist kolmanda keelega. Just vanemate omavahelisel suhtluskeelel on suur potentsiaal kujuneda lapse dominantkeeleks
Seetõttu on eesti lugeja võimeline paremini haarama teose ühiskonna kriitilist poolt ja mõistma ka kõige absurdsemaid inimloomust avavaid vihjeid ning olustike kirjeldusi. Lääneriikide lugejaile on aga vaja juba teose paremaks mõistmiseks kasutada lisamaterjale ning Ida-Euroopast pärit lugejaskonna arvustusi, et raamatust saaks ikka kätte maksimaalse võimaliku väärtuse. Need, kes vene keelt ei mõista peavad leppima tõlkija nägemusega, mis tihtilugu, kes erikeelsete versioonidega tuttavad, on rikkunud Bulgakovi stiili ja keelekasutuse. Mitmetes lõikudes on lausa kasutusel sõnad ja väljendid, mis omavad eesti ja vene keelt üks-ühele kõrvutades üsnagi erinevaid tähendusi. Olulisemaid lähtepunkte teose tõlgendamisel ja mõjutuste vastuvõtmisel on see, millisest zanrist raamatu lugeja antud teost vaatleb
1914 arutati teistegi linnade nimede venestamist (mh Tallinn Kolõvaniks jms). Eestikeelse Tartu nime lubamine ajakirjanduses varieerus, sõltudes tsaaririigi üldisest olukorrast (1893 keelati, seejärel lubati, sõjaoludes 1915 uuesti keelati). Kuigi nimede kolmekeelsus üldiselt säilis, hakati ametlikul tasandil üha enam soosima venekeelsed kohanimesid, eriti 1910. aastatest alates. 4.1.2 Kohanimekorraldus Eesti Vabariigis 19181940 Eesti iseseisvumine muutis otsustavalt erikeelsete nimede staatust: ametlike venekeelsete asemele tulid ametlikud eestikeelsed kohanimed. 7. augustil 1920 andis siseminister määruse avalikult väljapandavate nimelaudade, kuulutuste ja kinofilmide pealkirjade (tekstide) kohta; tänavate, turgude ja platside nimed pidid olema eestikeelsed, nimesildid kirjavigadeta. 1919 anti välja ametlik postikohtade nimistu (saksa-eesti), 1923 avaldas Posti Peavalitsus "Üleriiklise asumite nimestiku", mis sisaldas linnade, alevite,
annaabi.ee 
