kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade ühiskondlike protsesside mõjul, millele sai osutatud juba seoses sofistidega, oli polis Platoni kaasajal lõhenenud erihuvilisteks ja üksteisega konfliktis olevateks osadeks. See tõi endaga kaasa püsiva poliitilise ebastabiilsuse. Loomulikult pidi tolle aja filosoofiline mõtlemine esitama endale küsimuse, mis on selle nähtuse põhjused ja millistel teedel oleks võimalik seda ületada. Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks võis leida aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist
argumenti tugevana. Aga see ei ole üksnes sofistide moraalne iseloomustus, vaid ka kriitiline diagnoos ühiskonnale, mis tekitas vajaduse sedalaadi oskuse järele. Kui aga on reaalne nõudlus, tekib ka pakkumine – see on turumajanduslik seaduspärasus. Niisiis iseloomustas aega, millal tekkis niisugune sotsiaalne nähtuse nagu sofistid, protsess, mille käigus diferentseerus varasemalt suhteliselt homogeenne ja staatiline ühiskond erihuvilisteks ühiskonnaosadeks, kelle jaoks senini traditsiooniga etteantud ühiskonnakorraldus oli saanud dünaamiliseks, avalikult debateerivaks ja eesmärgipäraselt kujundatavaks asjaks. Neid väheseid teateid, mis filosofeerivate sofistide mõtlemisest on säilinud, tulekski vaadelda selle ühiskondliku protsessi avalduste teoreetilis-mõisteliste üldistustena. Samas ei olnud sofistid-teoreetikud osutatud ühiskondliku transformatsiooni erapooletud vaatlejad, vaid sotsiaalse
annaabi.ee 
