Mekongi näitel võime aga näha, et hoolimata mitmetest koostöövormidest, ei ole need sirgunud piisavalt tugevaks ega tasakaalusta Hiina ülemvõimu. Nii on koostöö killustunud rühmade vahel, kus korduvad nii liikmed kui ka teemad. Sellisel moel raisatakse aga nii aega, inimesi kui ka raha, ent ühtset tugevat stabiilset jõudu ei teki. Kindlaim neist gruppidest on Mekongi jõe komisjon, aga kuna Hiina ja Birma keelduvad täisliikmeks astumast ja ülejäänud neli ei suuda sageli oma erihuvidest ühtse eesmärgi nimel loobuda, on koostöö juhuslik. Seetõttu on kahepoolsed suhted Hiina ja teiste Mekongi maade vahel kohati viljakamad kui multilateraalne koostöö, aga sel moel jääb keskkonnakaitse või jõe jätkusuutlik kasutamine sageli hoopis tagaplaanile ning esile pääsevad riikide omakasupüüdlikud huvid. Samuti on selgelt keerulisem teha kompromisse ning jagada õiglaselt infot ja ressursse. Nii paistab veelgi selgemalt võimuka Hiina domineeriv roll.
Mina näen tihti tänapäeva feministe aga nõudmas endale rohkem, kui meestel. Nad tahavad tõusta kõrgemale ning olla paremad. Enam ei otsita taga võrdsust! Raamatus feministlikud vaidlused, kus on kokku liidetud 4 erineva feministi debatt, puudutab Drucilla Cornell sellist teemat nagu vabastamine nii: "vabastamise mõistet, mis puudutaks meid kõiki. See feminismi suund ei puuduta mitte ainult naisi ega ole lihtsalt veel üks erihuvidest. See on kogu kultuuri lähtealuse ümbermõtestamine ja eluvormi kujutlemine nii, et me kõik oleksime rohkem rahul. Seega kuigi meeste võitlus sotsiaalse struktuuride vastu ei saa kunagi olema samasugune nagu naiste oma, annab see siiski alust, kutsumaks mehi üles võitlema traditsiooniliste arusaamade vastu mehelikkusest " Ma arvan, et küsimus ei ole ainult selles, kas me naisena tahame ja peame elama nii, nagu me end eest leiame (ja nagu naise olemuse metafüüsika nõudvat), vaid kas ka
annaabi.ee 
