lepinguliseks teenindatavaks kliendiks. Kõik maailma riigid on praegusajal silmitsi olukorraga, kus ei ole võimalik anda meditsiinile sedavõrd palju raha, et kõik abivajajad saaksid kohe parimat võimalikku arstiabi. Sestap tekivadki ravijärjekorrad ning väga tähtsaks ühiskondlikuks küsimuseks saab tervishoiu piiratud rahaliste vahendite õiglane jaotus. Kõkkuvõtteks võib öelda, et bioeetika mõistet ei peaks kindlasti käsitama meditsiinieetika sünonüümina, vaid pigem laiema erialadevahelise valdkonnana, millega üritatakse kirjeldada elu kui bioloogilise nähtusega seotud väärtusprobleeme ning sobitada neid moodsa inimesekäsitluse ja ühiskondlike oludega. Kõigele elusale ei paista olevat võimalik kohaldada samu eetikapõhimõtteid, paratamatu on inimese valikulisus teiste elusolendite suhtes. Kahtluseta on tänapäeva bioeetika suur ülesanne säärasaid valikuid hoolikalt ja vastutustundlikult kaalutleda, õigustada ja leida sobivaid viise nende elluviimiseks
üle’ ja ’omandiõiguse ese’ (Mereste 2000: 338-339). Nagu Mereste 60 Terminoloogia jt on korduvalt tähelepanu juhtinud, teeb niisugune polüseemia seaduste mõistmise, rakendamise ja täitmise raskeks. Kuid polüseemiat sisaldavad seadused ju kehtivad, neid täidetakse, nende põhjal tehakse kohtuotsuseid jne, st polüseemia ei tee seda kõike võimatuks. Klassikaline terminoloogiateooria jääb hätta ka erialadevahelise polüseemia seletamisega. Termin on selle teooria kohaselt ala asjatundjate teadliku valiku ja kokkuleppe tulemus, aga selline töö saab ju toimuda ainult ühe (enamasti väga kitsa) ala piires. Seletamata jääb, miks eri aladel, isegi üksteisest üsna kaugel asuvatel, valitakse sarnaste mõistete tähistamiseks sageli samu sõnu – nähtus, mida semasioloogilise lähenemise korral oleks lihtne seletada polüseemia abil. Viirus tähistab biokeemias, meditsiinis, sotsioloogias ja info-
annaabi.ee 
