Source: Võib olla Xe, Hg, Laserid, Valgusdioodid. Valgus sattub monokromaatorisse, kus toimub lainepikkuse valimine. Siis valgus läbib proovi. Siis ta sattub detektori sisse (fotokordistid, CCD), kus toimub molekuli või tema laengu identifitseerimine. Teine pool valgust sattub monokromaatorisse number 2, kus jälle toimub lainepikkuse valimine ning lõpuks toimub fluorestsents. Möödetakse fluorestsentsi spekter ja maksimaalse emisiooni lainepikkuse jaoks mõõdetakse ergastusspekter. Oluline! Kiirguse allikad peavad olema kõrge intensiivsusega, stabiilsed, vastama florofoori ergastusspektrile. Kolm sammu fluorestsentsi mõõtmisel: 1. Fluorestsentsi mõõtmisel varieeritakse ergastavat kiirgust, kuni tekib fluorestsents. 2. Selle järel mõõdetakse teise monokromaatori abil fluorestsentsi spekter ja maksimaalse emisiooni lainepikkuse jaoks mõõdetakse ergastusspekter. 3. Kolmandal korral mõõdetakse emissiooni maksimaalsel ergastusel. 30
Fluorestsents spektroskoopia on ülitundlik, sest signaali mdetakse "pimeda" tausta suhtes. Vähesed molekulid fluorestseeruvad, kuid proovi molekule saab tihti derivatiseerida ("märgistada") fluorestseeruvate funktsionaalsete rühmadega. Fluorestsentsi mtmisel varieeritakse ergastavat kiirgust, kuni tekib fluorestsents. Siis mdetakse teise monokromaatori abil fluorestsentsi spekter ja maksimaalse emisiooni lainepikkuse jaogs mdetakse ergastusspekter. Kolmandal korral mdetakse emissiooni maksimaalsel ergastusel. Luminestsentsi phjustavad struktuursed faktorid. Molekul peab sisaldama konjugeeritud kaksiksidemeid, millega kaasneb -elektronide delokalisatsioon ja nende vime ergastuda. -elektrone delokaliseerivad rühmad: -NH2, -OH, -F, -OCH3, -NHCH3, -N(CH3)2. Neid gruppe sisaldavad molekulid fluorestseeruvad. -elektrone lokaliseerivad rühmad: -Cl, -Br, -I, -NHCOCH3, - NO2, -COOH. Neid
Fluor. Intensiivsus sõltub: 1)lahuse omadustest 2)lahuse pH-st, pH mõjutab molekuli konfiguratsiooni 3)lahuses esinevatest kõrvalisest ainetest (O2), võivad väheneda intensiivsust, sest neelavad osa ergastava valguse energiast või deaktiveerivad ergastanud molekuli. 4)ergastava kiirguse lainepikkusest Emissioonispekter (tekkinud kiirguse specter) on alati suurema lainepikkusega kui ergastusspekter. Tavaliselt 50-100 nm võrra pikem. Spektri iseloom on iseloomulikud igale individuaalsele ainele. Juhul, kui aine ei ole fluorestseeruv, või seda muutuda fluor-vaks, moodustades derivaadi mõne teise ainega. Spektrofluoromeeter. Tööpõhimõte: valgus elavhõbekvartslambilt (kiirgab valgust teatud lainepikkustel 365nm) või ksenoonlambilt (kiirgab pidevspektrit) läbib esimese monokromaatori (difraktsioonivõre/valgusfilter) ning pilu ja langeb küvetile uuritava lahusega
annaabi.ee 
