Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalisi on nähtud isegi Floridas, samal laiusel asuvatel Kanaari saartel on see praktiliselt võimatu. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu, mida võib mõnikord näha ka Eestis . Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas seoses
energiaga laetud osakesed põrkuvad kõrgel Maa atmosfääris lämmastiku ja hapniku molekulidega ja ergastavad neid. Need ergastatud molekulid hakkavad kiirgama valgust, mida öises taevas näemegi. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu, mida võib mõnikord näha ka Eestis . Virmalised tekivad 80-1000 kõrgusel maapinnast. Keskmine kõrgus on 105 km, madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km maapinnast. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas
3 Mis on virmalised? Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikselt lähtuvate laetud osakeste (nn päikesetuule) kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest ka rohelist (100- 150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu. Virmaliste värvus oleneb heledust esilekutsuvate laetud osakeste energiast. Sellest sõltub, milliseid lämmastiku ja hapniku aatomite ja molekulide ergastatud olekuid need osakesed suudavad esile kutsuda. Virmaliste
asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel. Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere'i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalised on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu, mida võib mõnikord näha ka Eestis . Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Virmaliste esinemise tõenäosus on tihedas seoses
Fifth level Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Maa magnetpooluste asetsemise tõttu suurtel laiustel on ka virmalised jälgitavad keskmiselt 60-kraadisel või kõrgemal laiusel. Kuju järgi võivad olla difuussed (aeglaselt muutuvad laigud või ribad), kiirjad (kiiresti muutuvate kiirte-, kardina- või kroonikujulised) vms. Harilikult on virmalised sinakasvalged või kollakasrohelised, harvem punakad ja violetsed. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100150 km kõrgusel) või punast (umbes 250 km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Eestis on virmalisi 4-5 korda aastas, peamiselt märtsis ja septembris. Viimane suur virmaliste aktiivsus oli selle aasta 17-ndal märtsil, mida oli võimalik näha terves Eestis. Click to edit Master text styles Second level
SLAID 8 Virmalised on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Virmalised esinevad nii põhja- kui ka lõunapoolkeral. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt. Ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist või punast valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Virmaliste tekkimise keskmine kõrgus on 105 km maapinnast. Madalaim kõrgus on umbes 80 km ja kõrgeim umbes 200 km. Halonähtuste tekkimise põhjuseks on jääkristallid kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 510 km. Kiirte käik kristallis ja halo kuju oleneb kristalli kujust ja kristalli asendist päikesekiirte suhtes
laiusel. Et magnetiline põhjapoolus paikneb Kanadale kuuluva Ellesmere ´i maa lähedal, siis on virmalised Põhja-Ameerikas samal laiusel paremini vaadeldavad kui Euroopas. Virmalisi on nähtud isegi Floridas, samal laiusel asuvatel Kanaari saartel on see praktiliselt võimatu. Virmalisi on seotud magnetpoolustega, sest neid tekitavad päikesetuule osakesed on laetud ning nad liiguvad Maa magnetvälja sattudes piki selle jõujooni, sisenedes atmosfääri magnetpooluste kohal. Kui ergastatuks osutub atomaarne hapnik, kiirgub sellest kas rohelist (100-150 km kõrgusel) või punast (umbes 250km kõrgusel) valgust. Molekulaarne lämmastik kiirgab aga punakat või violetset valgust. Nende värvuste vaheldumine pakub lummavat vaatemängu, mida võib mõnikord näha ka Eestis.
annaabi.ee 
