Ta kuulutas, et Bernardone pole enam tema isa, vaid Jumal on. Isa lahkus, piiskop kattis alasti Franciscuse oma mantliga ning lummatud pealtvaatajad kogunesid Franciscuse ümber. Nüüd oli ta "vaene vaeste seas Kristuse pärast". (Prinz 2006: 249- 250) Olles nüüd loobunud perest, kodust ja klassile omasest elustiilist, oli ta ideaaliks eremiitlus. Ta elas 9 erakuna koobastes ja vanades kirikutes kerjates oma sööki. Otsides eremiitluses oma kutset, jõudis Franciscus uue liikumapaneva ideeni. See oli kontseptsioon apostellikust elust, kus elati vaesuses ja samal ajal tehti aktiivselt misjonitööd. See idee oli äärmuslik. Vaesus pidi olema äärmuslik. Vennad pidid loobuma isegi primitiivsest apostellikust kirikust nad pidid rändama mööda maailma, magama laenatud küünis või laudas, tegema tavalist tööd ja kui vaja, siis kerjama igapäevast sööki. See organiseeritud
Hea näide varakristlikust eremiitlusest, mis kiriku mõttes tähendab armuvahendite doktriini tagasilükkamist. Selline suhtumine 4. sajandil kirikule väga ei meeldinud, kuna eremiidid muutusid populaarseks ning nende juures käidi, mis omakorda õõnestas piiskopliku autoriteeti, mis omakorda viis munkliku reformini. Anahoreetlus. Anachoresis – tagasitõmbumine maailmast. Tekib 4. sajandil eremiitluse kõrvale. Sellele eelnes iseeneslik areng eremiitluses, kus eremiitidele tekkisid õpilased. Meistrid ja õpilased – õpilased võtavad meistri elustiili üle ja nii tekivad esimesed korrastatud munkluse vormid, ehk siis kogumid/asundused. S.t et aeg-ajalt käiakse vanemate juures õpetust saamas, ent muidu elatakse oma koopas vms. Toonaseks ajaks oli populaarseks saanud ka eremiitidele almuste viimine – linnast tuuakse toitu ja vett, ent korda selles tähenduses, et oleks reeglid, ei ole. On lihtsalt õpetaja ja õpilase suhe
annaabi.ee 
