Valgustamise jaoks ongi kõige tähtsam vabadus, vabadus lasta inimestel mõelda iseenda eest, seda aga takistatakse erinevate määruste ja valemitaga. Kuna alaealisus muutub inimestele mugavaks ja harjumuspäraseks, siis ongi sellest järjest raskem välja saada. 4. Valgustuse tingimuseks on vabadus. Ei tohi keelata arutlemist inimeste seas, vaid seda tuleb julgustada. Inimese omaenese mõistuse avalik tarvitus peab olema vaba, aga samas võib tema mõistuse eratarvitust piirata. Valgustust ei saavutata revolutsiooniga, sest see võib muuta ühiskondlikku korraldust, aga mitte mõtteviisi, milles saavutatakse muudatusi vaid tasapisi. 5. Kant mõistab omaenese mõistuse avaliku tarvituse all seda, mida inimene selle abil teeb õpetlasena kogu publiku kui lugejaskonna ees (inimesed käivad välja heasoovlikke ideid erinevate situatsioonide parandamiseks). Eratarvituseks nimetab
soovide, tunnetega mõtlejaid (mis juba iseenesest on utoopiline), võiksime lasta neil konsensuse leidmise teel välja selgitada mõtlejaist sõltumatu tõe. Näite võiksin tuua Immanuel Kanti ariklist 'Kostmine küsimusele: mis on valgustus?'. Nimelt näitas Kant seal, kuidas saaksid inimesed toimida, kasutades oma mõistuse 'avalikku tarvitust' subjektiivsete teadmiste ja arvamuste väljendamiseks (seda ühiskonna kasutusse antud teadmist järelikult 'keskmistataks'), mõistuse 'eratarvitust' aga konsensuse, keskmistamise teel saadud üldise, kõigile keskmiselt kasuliku, objektiivse teadmise väljendamiseks. Samas leian mina, et mõtlejast sõltumatu teadmine ei pruugi veel olla inimesest sõltumatu tõde. Leian olevat väga reaalse võimaluse, et meie taju välismaailma kohta on kõigest luul, unenägu, kõverpeegel. Meie väärtushinnangud ennasthävitavad ning silmapiiri laiendamist piiravad dogmad. Üks meie õppejõud üritas näidata välismaailma (objektiivse) tajumise
annaabi.ee 
